Laps noor, jalg kerge

Tolmuste tossude ja põlenud põskedega väikemees vajub koos oma kotiga bussiistmele, enne järele vaadanud, et mõni täiskasvanu seda platsi ei vaja. Mitmepäevane (sellest räägib päratusuur telki täis seljakott) matk ja ilmselt ka äsjalõppenud kooliaasta paistavad paariteistkümnese poisi väsinud silmist. Lepistiku peatuses tuleb bussi viiekümne ringis turd mees ja nooruke matkaja koos seljapambuga vinnab end püsti. Ilma ühegi tänusõnata matsatab viiekümnene pakutud istmele, heitmata pilkugi nooruki kandamile ja näkku.

Mida niisugune turd keskealine võib mõelda, kui koolipoiss talle viisakalt koha annab? Eks ikka nii, et see ju vanast ajast lapse kohus vanemale inimesele istet pakkuda. Tõsi mis tõsi, ainult et kas ikka ka siis, kui inimesehakatisel endalgi kõva koorem tarida? Ka koolikott talvel on enamasti raskem kui mapp ametniku kaenlas või kilekott pereema käeotsas. Kui siis üks niisugune päev otsa tuupinud ja kandami all lookas allameetrimees bussiistmel korraks jalgu ja pead puhkab, ei maksaks hurjutada, et "laps noor, jalg kerge, aga näe istub". Või siis vähemalt ilus aitäh öelda, kui jõmpsikal on nii hea lastetuba, et ta isegi raskes rakkes ja puruväsinult täiskasvanule kohta pakub...

Mul on kahjuks veel üks nukker näide meie suhteist järeltulevasse põlve. Näide oma tütrepoja suust, kes ütles, et enam kunagi ei tihka ta vanurit aidata. Kui ta kaupluses mahakukkunud viiekroonise järele küünitas, et seda ühele mammakesele tagasi ulatada, pistnud too kisama: ah ära tahtsid varastada, jah!...

Moraal? Moraali võib nii või teisiti sõnastada, aga sellest jääb alati ju ülemaks poeetiline "halli pead austa, kulupead kummarda." Kuigi eesti rahvas pole kunagi olnud kuigi lahke sedagi vanasõna järgima, ei maksaks oma kibestumust ühiskonna üle valada välja kurjuse ja ükskõiksusena neile, kes meie tänase elu muredes küll põrmugi süülised pole. Meie, eakamate, naeratust ja tänu kannab väike inimene endaga aga kindlasti kaua kaasas ja osutab jälle kord abivalmidust, kui me seda vajame.

JUTA ÜTS