Metsamarjade poolt ja vastu

Paljudes peredes tarvitatakse metsamarju kas mingi toidu maitsestamiseks, moosina, kompotina, mahlana vm kujul, enamasti toiduna, aga mõnikord ka raviotstarbel. On ju marjadel üldreeglina kas nõrgem või tugevam ravijõud.

Alljärgnevalt kirjandusest leitud-kogutud metsamarjade kasutamise võimalikest vastunäidustustest ja ebasoovitavatest kõrvalmõjudest.

Metsmaasikas üldiselt halba ei tee, pigem vastupidi. Küll võib ta mõnel aga juba väikeses koguses tekitada allergilisi reaktsioone. Ülitundlikkuse puhul võib tekkida nahalööve, sügelus, samuti oksendamine ja lämbumistunne.

Mustikate liigne tarvitamine võib põhjustada erialakirjanduse andmeil halba enesetunnet, sooletrakti peristaltika aeglustumist ja sapiteede hüpokineetilist düskineesiat. Maakeeli äraseletatult tähendab peristaltika mao ja soolte lainelisi liigutusi, mille abil seeditav toit edasi nihkub, sapiteede hüpokineetiline düskineesia aga seda, et sapi liikumiskulg muutub organismis korrapäratumaks ja aeglasemaks. Kuivatatud marju ei soovitata kõhukinnisuse korral. On veel teada, et kui suhkruhaige kasutab ravimina insuliini, on vaja mustikalehetee kasutamisel eelnevalt konsulteerida arstiga.

Sinika kohta olen eestikeelsest kirjandusest leidnud kõige halvemat - nad olevat mürgised ja nende söömisest võivat pea valutama hakata. Mürgisuse põhjuseks tuuakse, et enne sinikaõitele laskumist on mesilased külastanud mürgiseid sookailuõisi. Olen sinikaid aastaid söönud, mahlana kasutanud ja veiniks kääritanud, kuid ei oska öelda, kui suur peaks olema see kogus, mis võiks pea valutama panna. Kuid jah, ega ükskõik mille liigne söömine kunagi kasuks tule. Küll aga olen paaril korral pisut uimaseks jäänud pohli korjates, mis paiguti sookailu põõsaste all kasvasid.

Raba- ja põldmuraka kohta ei ole ühestki teabeallikast mingeid vastunäidustusi ega halbu kõrvaltoimeid leidnud. Vaid seda, et ülevalminud põldmurakatel on kerge kõhtu lahtistav, pooltooretel marjadel aga vastupidi - kerge kõhtu kinnistav toime.

Jõhvikatega kaunistatud magustoit.

Vaarikate (nii lehtede kui ka marjade) kasutamist ei soovitata, kui esineb salitsülaatide (estrite) talumatus, podagra, neerukahjustused, glomerulonefriit (põletik mõlemas neerupäsmakeses) või kui on oblikhappesooladest sadestunud neeru- või põiekivid (neid on kusekivide esinemissagedusest ümmarguselt 60%).

Pohlade lehetee joomisel, aga ka marjade söömisel tuleb olla ettevaatlik oblikhappesooladest sadestunud neeru- ja põiekivide korral (võivad kristalliseeruda).

Jõhvikate kasutamine on vastunäidustatud mao- ja kaksteistsõrmiku haavandtõve, samuti mitmete soolepõletike (hepatiidne koliit ehk alahappeline jämesoolepõletik, enterokoliit ehk peen- ja jämesoolepõletik, duodeniit ehk kaksteistsõrmiku põletik) puhul.

Nii et - metsamarjad on küll head, kuid ka nende tarbimisel tuleb mõelda, kas neid ikka alati ja suures koguses süüa maksab.

HEINO SÕRM