Ujumine ravis südamereumat

Kolleeg Urmas Esloni ujumiskülge lugedes meenus, et olin nooruses aastatel 1961-67 võistlusujuja. Elasin tollal Järvakandis, kuhu 50. aastate lõpus ehitati üks suurimaid eelsoojendusega väliujulaid Eestis. Seal peeti soojal ajal ohtralt Eesti esivõistlusi, Soome-Eesti maavõistlusi, seal laagerdasid ujumiskoolid ja veepallurid Liidust.

Ujuma tiris mind tollane Järvakandi ujumiskooli treener Valve Puri, kes märkas mind mingil klassidevahelisel võrkpallivõistlusel - teised võistkondlased seisnud kõik oma kohal, käed ette sirutatud palli ootel, olin üksi mööda platsi tuisanud, et üle võrgu lendavale pallile pihta saada. Imponeerisin.

Ujumist harrastasin tõesti võistlusspordi tasemel, ent kehaliste eelduste puudumise tõttu ja see, et külmadel aastaaegadel oli võimalus vaid kord nädalas sõita Pärnusse treeningusse, ei saanud minust tippujujat.

Aga head see ujumine tegi tõesti. Põrmustas algklassides tekkinud südamereuma. Eks andnud ka karastust. Meeles on tookordne Järvakandi ujujate iga-aastane traditsioon - 1. jaanuari hommikul basseinis supelda ja lumes püherdada.

Nüüd ei hüppa suvel veekogu juures ealeski esimesena vette. Võib-olla sai kunagi ujumisega liiale mindud - vesi on märg ja külm. Oo jah, aga kui just publikut koguneb, siis küll... Edevusest.

SILLE MAKSIMOV