Unetule pensionärile

Varem või hiljem juhtub see igaühega meist. Isegi maailma suurim unimüts ei suuda mõnikord paugupealt uinuda. Aga mida siis ikka teha? Igatahes pole mõtet pimedasse tuppa voodisse vähkrema jääda - sellest ei tule midagi head. Vaid igasugused veidrad mõtted tikuvad pähe. Mõistlik oleks toas valgus süüdata, voodist välja kobida. Ja miks mitte, on väga mõnus olla ärkvel, kui teised rahulikult magavad. Aga on veelgi toredam minna kööki ja valmistada endale taldrikutäis hõrgutavat ninaesist. Ehk leiame mõne joogi, või valmistame selle mahlast. Nüüd oleme ennast söödava-joodavaga hubaselt sisse seadnud. Näksime head-paremat ja rüüpame jooki. Mõnus tunne.

On ka neid, kes vaatavad öösel telekat, loevad raamatut, ajalehte või on ka muusikalembelisi. See viimane on üks parim uinuti.

Vahel kipub sellest kõigest aga väheks jääma ja märku annab endast inimese loomulik vajadus, st suhtlemine kellegagi, info edastamise ja vastuvõtmise toiming. Ega midagi, helistage mõnele sõbrale, kes on lahe ja ja kelle puhul pole karta, et äratate ta unehõlmast.

Paha mõte poleks ka pisut aias jalutada. See rammestab, toob unemõtted ning nüüd ongi aeg jälle sängi pugeda. Uni tuleb kohe. Ja kui siis millalgi lõunapaiku ärkate, on tuju hea.

UUDO KOOLMEISTER