Elu lood

Need lookesed olen visandanud elust enesest keskeltläbi kümmekond aastat tagasi. Siis, kui olid ENSV viimased ja praeguse Eesti Vabariigi esimesed päevad. Siis, kui praeguste 30-35aastaste vanaemad olid umbes seitsmekümnesed. Mõnda neis lugudes kirjeldatud naistest pole enam ammu, mõni elab vanadekodus, mõni pere rüpes.

Neid elupildikesi üle lugedes ja ilmumiseks kohendades ei saanud ma lahti mõttest, et inimese mälu on ikka väga lühike. Vähe mäletame me nendest aastatest: üldpilt on meeles, detailid ununenud. Aidaku siis need lood siin meelde tuletada, kui elujõulised ja heatahtelised on olnud meie emad ja vanaemad läbi aegade, mis neile alati kõige soodsamad polnud.

Pildid

Seda suurt nahkalbumit on ta kõige rohkem hoidnud. Kunagi sai ta selle kingiks. Oli kevad, noored said leerist lahti. Siis kingitigi talle, pere noorimale, see album, millele eesti rahvuslik muster kaanele pressitud. Ehkki ajas tumedaks tõmbunud, on seda nüüdki hea vaadata. Eriline soe tunne tuleb peale. Ja ega siis vaatamine üksi, tollal tehti vastupidavaid ja kauneid nahkehistöid - eestlased on alati nende poolest kuulsad olnud, - ja ehk oli temagi album mõne suure meistri tehtud.

Ega nende peres ju kunagi kingitustega priisatud, aga kaks tähtsat asja pidavat igal ontlikul perekonnal olema: piibel, mille kaante vahel kirjas ka perekonna sugupuu, ja perealbum. Tema albumist sai ka perealbum, aga nüüd tal oma peret enam pole - mees surnud, poeg ka õnnetult hukkunud. Pojanaine käib aeg-ajalt külas, aga järjest harvemini. Tal ju ammu juba uus pere ja selles ka lapsed, keda ta tema pojaga ei jõudnudki saada. Nagu polekski enam oma poja naine, vaid võhivõõras inimene. Aga tema on veel ainukene, kellega koos on seda albumit hea vaadata, tema teab ja aimab midagi nende inimeste tähendusest, kes piltidel on.

Alguses on ema ja isa pildid. Nemad eraldi, nemad üheskoos... nemad mingisuguste teiste inimestega koos. Mõnd onu ja tädi ta mäletab, mõni ei tule enam kõige kaugemastki mälusopist otsides tuttav ette. Võib-olla, et pole tuttav olnudki. Kui oleks, küll ta mäletaks. Lapsepõlveseigad hakkavad ju järjest paremini meelde tulema, nagu vaataks neid, mida aasta edasi, seda suurema suurendusklaasiga. Jah, nii ilusad patsid kui olid ta suurel õel ja nii uhked vuntsid kui olid ta vanemal vennal. Ja nii rõõmsad näod, kui neil taluõuel tehtud piltidel on. Või siis jälle sügavtõsised näod koolipiltidel, kus õpetaja nagu vana kikas klassi keskel istub...

Kõikide nägude taga on tuttavad inimesed, kelle edaspidisest elukäigust ta aastatega järjest vähem teab. Mõni on toonela oma, mõni teel sinna, mõni veel päris terve, aga hoopiski teises riigis kuskil kaugete merede taga. Ühelt sai ta kord kirju margiga kirja. See oli sellelt poisilt, kellega ta gümnaasiumis õppimise ajal käis. Kui ammu see oli. Ta vaatas kirja, vaatas ennast peeglist - järjest süvenevad kortsud, hallisegune pea - ja otsustas mitte vastata. Selle poisi pilt on ka nahkkaantega albumis. Nagu veel paljud teisedki pildid, tema pikkade õhtute seltsilised, kes ei küsi süüa ega kasimist, kelle hulgas olles on tunne nagu kunagi vanasti, kui kevaded olid kaunimad ja varblased suuremad.

Rublad

Kusagil eespool räägitakse Raissast. Ta pidavat kalliskive koguma. Tea kui palju tal neid on? Tema juba oma raha nii alandavalt vahetama ei pea, et muudkui seisa ja seisa siin teadmatagi täpselt, kas üldse saab vahetada või mitte. Ja kas saabki ainult kakssada rubla või ikka rohkem. Külm on. Sai küll juba hommikuahetuses tuldud, aga neid seisjaid oli siis juba mitusada. Mõned olevat eelmisest õhtust peale seisnud, ei tea, kas see tõsi on? Postkontori uks on alles kinni, pidi teine küll hommikul kella kaheksast lahti tehtama. Ja kas nad kõigile neile inimestele, kes siin selles pikas sabas on, üldse saavad raha vahetada? Raha pole vist nii palju olemaski. Mõtelda ometi, kui suur on see maa, mis nüüd korraga raha vahetab! ja kui palju neid viiekümne- ja sajarublaseid olla võib? Ei seda oska üldse ette kujutada.

Ega see vahetamine vist küll rahulikult lähe. Ja kes seda kolme päevaga jõuab. Küllap selles suures järjekorras ei jaksagi kõik kogu seisuaega vastu pidada. Kes oskaks kokku lugeda, kui paljudel temataolistel vanainimestel niimoodi seistes kõledalt külm on, jalad, seljad ja muud kohad valutavad. Ja süda - see valutab kõige rohkem. Kas ikka saan, kas ikka jõuan, kas vähemalt matuserahagi jääb, et pärast surma mitte kellegi kaela ei jääks?

Kogus ja kogus oma kehvast pinsist, nüüd on mõni tuhat hinge taga. Paar tuhat ei ole ju palju, kui arvestada, millise vaevaga see kogutud on. Hoiukassasse ei julenud viia. see Otsason või mis ta on, rõhutas ju kogu aeg, et kui kroonide vahetamiseks läheb, siis vahetatakse ainult enne esimest jaanuari 1990 hoiustatud raha. Tema sai poole oma tuhandetest siis, kui mees suri ega söandanudki enam hoiule viia. Vahetas ainult hoolega võimalikult suurteks rahatähtedeks, et seisab kindlamini alles. Säh sulle nüüd!

Õhtul, kui seda ukaasi või mis ta on, raadios ette loeti, ehmatas ta nii kohutavalt, et kartis, et enam toolilt ei tõusegi. Nagu oleks välk tuppa löönud või varas käinud. Mõelda ometi, eelmise rahareformi ajal vahetati ikka kõik raha ära, kuigi kümme korda väiksemas vääringus. Niisugust pauku nagu nüüd, siis küll ei pandud. Nüüd nagu oleks tahetud vanainimestest koos nende rahaga korraga lahti saada. Hea mees see Miller, et vähemalt nii ilusti raadios ja teleris kõike ära seletada püüdis. Aga kõige targemini teeksid nad siis, kui seda asja ikka pikemalt ja tasakaalukamalt korraldaksid.

Nii ta arutleb oma mõttes. Korraga tuleb talle meelde Alma. Seesama Alma, kellega ta kunagi ammu koos koolis käis. Ta pidavat nüüd üksinda oma metsatalus elama. Keskusest kaugel, teler katki. Tea kas tal raadiotki on? Oh sa Issand, võib-olla ta ei teagi veel, et rahareform on. Kindlasti on temalgi eluaeg raha kogunenud, tal ju linnas lapselaps, kellele ta kogub. Mälestuseks vanaemast. Oh hoidku, mis saab Almast ja teistest temataolistest? Siin postkontorisabas vähemalt pead ust silmas ja loodad, aga mis nemad peale hakkavad?

Kiisu

Ta istub ja mõtleb juba hulk aega. Talongikäterätik on ees, käärid ja pliiats käepärast. Ikka, et lõikab välja ja kirjutab taha, millega tegu. Nagu doktoritööd teeks, mõtleb ta ise. Ega ta õigupoolest täpselt teagi, mis see doktoritöö on, aga et nad targad mehed pidavat olema, seda ta teab. Eks pidanud seegi tark mees olema, kes niisuguse käterätiku valmis mõtles. Tema oma argimõistusega niisugust küll poleks mõistnud välja haududa. Ja ei tea, kas see mees ise poes käibki või on tal nii vägev fantaasia? Lihtsalt ei tea ega mõista.

Niisama nagu ta kuidagi aru ei saa, kuidas saada läbi viie tikutopsiga kvartalis. Tal on ahi ja pliit, mõlemad parajad kütte- ja tikuneelajad. Või tuleb nüüd kogu aeg pliidi all süsi hõõgvel hoida? Aga kuidas ta siis kodust välja minna saab? Jumala õnn, et ta suitsetamise juba siis maha jättis, kui mees veel elus oli. Nüüd võib-olla saab suitsutalonge kellegi käest tikutalongide vastu vahetada. On ju kindlasti kuskil keegi, kel elektripliit ja kes ei suitseta. Või keegi, kel see va välgumihkel. Aga kust sa sihukese ometi üles leiad? Ja ega neid palju ole. Pane või lehte kuulutus. Aga mis seegi aitab. Oleks veel, et "ostan tikke valuuta eest", aga kus temal see valuuta. Ainult valu on ja kaks rakkus kätt. Väike sääst, mis neil kahe peale korjatud oli, läks peaaegu täielikult kaasa matusteks. Hea veel, et mattagi sai, näe, räägivad juba, et kirstulauadki defitsiit on...

Oot, oot, nüüd läksid mõtted talongide juurest kuskile kaugemale. Aga need on siinsamas laual, justkui narrivad teised, käärid ja pliiats käeulatuses. Hakkad mõtlema, ajad päris segi, mis millegi jaoks on, pärast lähed veel pükse alkoholitalongidega ostma. Üldse see asi ei klapi - lõikad teised päris lahti, kaovad äkki ära. Nii selgesti on meeles, kuidas üks vanainimene oma suhkrutalonge poes taga otsis ja kui ei leidnud, siis nagu peksasaanud koer järjekorrast ära läks. Aga kuidas sa jälle terve selle suure "käterätikuga" poodi lähed? Kus müüjal need käärid. Ja kui ongi, kust ta selle aja võtab, et igaühele talongid lahti lõigata. Ei, nii võib hoopis pahandada saada.

Nõnda need mõtted keerlevad. Hea vähemalt, et teinepool varem ära läks ja et tema silmad kogu seda talongimajandust ei näe. Ta oleks juba ammuilma käratanud: "Kas ma, kurat, nende paberitükkide eest võitlesin!" ja hiljem tükk aega vait olnud ning omaette nohisedes aastate eest haavatasaanud jalga mudinud.

Eh, mis elu see niisugune on, mõtleb ta edasi ja kuuleb siis järsku kassi näugumist. Niisugust titeviuksu, nagu oleks kassipoeg ukse taga. Aga kust see kass siia sai, viimane kass oli tal mitu aastat tagasi? Ja kui ta ukse lahti teeb, siis on seal ometigi kassipoeg. Hallivöödiline, kassilapsepõlvest hoolimata suurevuntsiline, aga kuidagi rääbakalt kodutu. Võtaks teise nüüd kohe endale, oleks kodus midagi elusooja! Aga kus see piim ja need kalad, mida kiisu tahab. Tema juba talongidega ei lepiks. Aga oma suu kõrvalt saaks teise ehk söönuks...

Nõnda ta jääbki uksele seisma ega tea, kas kutsuda ootamatu külaline tuppa või kihutada minema...

Sabas

Hommik veidi enne üheksat. Saba juba seisab, sama pikk kui igal hommikul enne avamist. Ega ju ainult enese pärast siia külmetama ja seisma ei tuleks. Ega ju ainult enese pärast poleks muret, kas seda või toda saab. Aga lapsed on tööl, lapselapsed koolis - eks ole neilegi süüa vaja. Ja kuni ta veel jaksab, seni käib ta kohusetundlikult poes. Pärast, kui nemad töölt ja koolist tulevad, pole ehk midagi saada. Hommikul on lootus suurem. Ja selle talongimajanduse on nad kah kodus ära jaotanud: tema valvab jahu ja suhkru müügiletulekut, tööstuskaubad: lambid, pesu, sukad-sokid on tütre käes. Või mis kaubad, talongid ikka. Oleks nii, et võiks kindel olla, kust sa midagi saad.

Ta mäletab küll veel neid aegu, kui toidukaartide eest süüa sai osta. Näis ju, et niisugust aega enam ei tule. Aga praegu tuleb välja, et siis oli parem: siis oli iga inimene kindla kaupluse juurde kinnitatud, ei tulnud niimoodi jalgu selga võtta ja kappadi-kappadi läbi kogu linna otsida, kust midagi saab. Linn oli ise ka väiksem. Ja viisakust oli rohkem. Noore inimesena laskis ta ikka vanemaid inimesi enne siseneda ja väljuda. See oli tollal viks komme, mis praeguseks hoopis ununenud on. Nüüd laseb ta jälle teisi inimesi, enamasti enesest nooremaid, enne siseneda ja väljuda. Ju siis peab elus nii olemagi, et mõned inimesed aina trügivad ja mõned jälle aina teisi ette lasevad. Poodi ja trammi on ta ikka kuidagi saanud ja trammis antakse mõnikord istet ka. Ju siis näeb ta oma vanuse kohta veel nooruslik välja, et seda mõnd korda nii harva on. Noorena oli ta ilus inimene, eriti selles sinisetriibulises pluusis... Nüüd enam niisugust riiet pole. Nüüd pole enam üldse riiet ja müüjatel oleks nagu poes ometi aega inimestega rääkida. Seisavad niisama ja ootavad, millal riie tuleb...

Jah, oleks iga inimene kaupluse juurde kinnistatud, et sealt vähemalt talongikaupa kätte saaks. See ei tohiks ju nii raske olla: on ju teada, palju iga kaupluse piirkonnas inimesi elab. Siin ju pealegi veel majavalitsus ja kauplus lausa ühe katuse all. Aga ju noorematel pole seda pähe tulnud. Neil nüüd muudki mõtelda. Näe, Leedus ja Lätis on lausa kuumaks läinud ja Toompeal pidid ka juba kivikamakad olema. Aga kella üheksast "Hommikukaja" ta ju nii ei kuule, kui siin järjekorras seisab...

Ei tohi nii mõttesse süveneda, noomib ta ennast. Näe, peaaegu unustas ära, milleks ta siin on. Hea, et aru õigel ajal pähe tuli: nüüd tuleb end valmis sättida - kohe tehakse uks lahti ja läheb trügimiseks. Kui ta esimesele tõukele vastu peab ja käpuli ei kuku, siis on lootust, et ta saab kohe ka ostukorvi ning kaupagi temale jätkub. Kui ei, siis on pärast kondid kole valusad ja veel tuleb oodata, kuni need hakkajamad inimesed on oma jao kätte saanud. Mõni neist on talle aeg-ajalt käratanud: vanamutt, püsi kodus, tule siis, kui rahvast vähem on, sul on päev otsa aega. Aga tema juba teab, et kui rahvast vähem, siis on kaupa ka vähem. Küll ta sellegi korra vastu peab, harjunud juba. Ja uks avanebki...

Kivi all

Ta paneb raamatu kõrvale, kohendab suurrätti ümber õlgade ja tunneb, et hea meeleolu, mis ta selle õhukese köite sirvimisest sai, jääb veel tükiks ajaks. See on praegusel paineterohkel ajal nii hea kerge tunne, et seda tahaks eneses kauem säilitada. Naabri-Martale tuleks kah seda raamatut soovitada, ise ta nii kallist nagunii ostma ei hakka. Poleks temagi ise ostnud, aga tütar tõi, ütles, et vaata, kas tulevad tuttavad asjad ette, sa ju tunned neid vanarahva tarkusi hästi.

Nojah, mõtleb ta, ostmine ongi nüüdsel ajal keerukaks läinud. Ajalehelegi arvesta kopikas otsa - see käibemaks või mis ta on. Muudele asjadele juba tükk rohkem. Ja toidupoes, seal nad pakivad nüüd kõik asjad kilekotti ja sina maksa selle eest ka. Öeldakse ju, et kopikas ja rubla pole raha, aga tema ei saa neid kuidagi lepalehtedeks sõimatud. Kogu eluaja on ta nende eest teeninud, pole tal seda kõvemat raha kusagilt võtta.

Aga see on ikka üks muhe raamat küll. "Rahvalik ravitsemine". Paljud asjad siit on talle tuttavad, aga tütrele kulub see tulevikus kindlasti ära. Hea riiulilt võtta ja vaadata, kui teda enam nõuandjaks pole. Pealekauba veel teevad need sundimatud ja loomulikud ravitsemisviisid lugedes hea tuju. Nii et võib-olla see kaks rubla ja kakskümmend kopikat polegi teiste jaoks selle raamatukese eest kallis hind. Kui puud jälle lehte lähevad, saab näiteks kaselehtedega ravitsemise õpetust järele proovida. Reuma raviks jalgades. "Vastavalt jalgade suurusele õmmelda kotid nii, et sinna mahuksid veel ka kaselehed sisse. Enne magamaminekut panna jalad kaselehekottidesse. Jalad peavad olema ühtlaselt ümbritsetud kaselehtedega. Mõne aja pärast tekib kange higistamine justkui leilisaunas. Juhul kui jalad kotis on väga märjad, peaks kesköö paiku lehti vahetama. Mõned korrad selle meetodi järgi tehes peaks täielikult tervenema," lubab raamat.

Aga ta lubab veel paljugi, vist lausa mitusada nõuannet. Vahendit hemorroidide raviks, küüslauguvahendit hambavalu vastu, sibula ja mee rohtu köha puhul. Mis peaasi - kõik enam-vähem kättesaadavatest asjadest. Vistrike ja soolatüügaste vastu, kanapimeduse ja kõhulahtisuse puhul...

Mõni on päris naljaks. Näiteks see, kõrvavalu vastu. Soojendada suur kivi, keerata rätikusse ja panna haigele kõrvale. Kaheks tunniks. Anda higistamist soodustavaid ravimteesid. Kus sa niisuguse suure kivi all kaks tundi paigal saad olla? Või äkki kõrvavalu puhul saab?

Oh, kui meesterahvad teaksid, et selles raamatus isegi niisugust vahendit pakutakse välja, mis aitab silmapilkselt raskest pohmelusest toibuda, nad jookseksid sellele raamatule tormi. Hea ikka, et tema väismeespojale seda vaja ei lähe. Vähemalt senikaua on teine viks mees olnud. Aga naabri-Ruudile tuleks küll soovitada. Ei tea, kust piparmündi piiritust saama peaks või saab seda ise teha? Seda tuleb kakskümmend tilka tilgutada klaasi külma vette ja kohe ära juua. Raamat lubab, et ühe-kahe minuti pärast olete vabanenud kõigist eelmise päeva pidupidamise tagajärgedest.

LINDA JÄRVE