Olgem oma lastega suvel, sügisel, talvel ja kevadel

Küsime psühhiaatriahaigla arstilt LEA KALVOLT, kes võtab vastu lapsi ja noorukeid kuni 19 aasta vanuseni, missuguste tervisehäiretega tullakse koolivaheajal tohtrilt abi saama.

Koolivaheajal nii väga ei tuldagi, tullakse enamasti sügisel, kui selgub, et häired, mis painasid eelmise õppeaasta jooksul, pole kuhugi kadunud, vaid süvenenud. Paljudel on depressioon ja õpiraskused. Rohkesti esineb hüperaktiivsust, sundmõtteid ja -tegusid. Hirme. Kõik need häired õpilaste tervises pole aastate jooksul vähenenud, vaid kasvanud. Aga meie patsiendid ja nende vanemad tihtipeale häbenevad psühhiaatri jutule tulla sellest tekkida võiva maine pärast.

Lea Kalvo.

Ei tohi kahelda arsti juurde minekus.

Kui kaalul on lapse tervis, ei tohiks kõhelda arsti juurde minemast mitte mingisuguse arvatava negatiivse maine pärast. Nagu kõiki haigusi, nii ka psüühilisi, on võimalik kõige tulemuslikumalt ravida kohe esimeste sümptomite ilmnemisel. Need märgid võivad olla lapse või nooruki muutunud käitumine. Ta võib kurta keskendumisraskuste üle, öeldes, et ei jää midagi meelde. Söömis- ja unehäired. Kui lapsel esinevad unehäired, tuleb alati selgusele jõuda, millest on see tingitud. On ju lapsi, kes juba sünnist alates on lühema ja rahutuma unega. Kui seejuures muid probleeme ei ole, võib see tema organismi omapära olla.

Häirete ilmnedes tuleks küsida nõu koolipsühholoogilt või minna perearsti juurde. Kõik perearstid on saanud vastava koolituse ja võivad pöörduda konsultatsiooniks psühhiaatri poole.Sageli pöördutakse psüühikahäirete puhul närviarsti ehk neuroloogi jutule, aga see tohter ei ravi hingehädasid.

Vanemad peaksid oma lapsega koos olema.

Kuulama ja arvestama teda. Me võime oma lapsega ka nii koos olla, et me ei ole koos. Oleme ju kõik märganud, kui mõni laps mitu korda ema seelikusaba sikutab: emme, kas sa ei kuulnud, mis ma küsisin? Kui paljud vanemad tahavad ennast vahel lapse silmade kõrgusele seada ja sealt maailma vaadata? Või mäletavad ennast kord niiviisi üle lauaserva upitamas ja kõiki neid küsimisi küsimas ja hirme tundmas, mida täiskasvanute maailm on äratanud? Me istume tihtipeale küll lapse juures, aga oleme oma mõtetega hoopis mujal, andes lapsele vaid pealiskaudseid jah- või ei-vastuseid või käratades: mängi nüüd ometi üksinda ja jäta mind rahule. Meil on muid muresid, püüdlusi ja soove peale lapse huvide.

Koolini on veel kuu aega.

Lapse tarvis tuleb aega võtta

Me peaksime võtma aega, et lastele rääkida oma tööst ja muredestki. Mitte ainult nii, et isa töötab arvutitega, ema aga on mingis firmas sekretär. Mis on selle arvutitega töö tähendus, eesmärk, tulemus. Mida teeb ema oma firmas. Kas meie lapsed teavad, missugune on nende vanemate haridus? Lastega tuleks arutada ka rahaprobleeme, kokkuhoidu. Ja küsida, kuidas soovib laps oma puhkust veeta. Tahab ta üldse terve vaheaeg maal vanaema juures olla.

Me peaksime kindlaks tegema, mida me tõesti vajame ja tähtsaks peame ja millest võime loobuda. Lapse nimel loobuda. Olgem oma lastega kevadel, suvel, sügisel, talvel. Mis ei tähenda, et me peaksime päevast päeva nende kõrval olema.

JUTA ÜTS