Lapsed, nagu lapsed olema peavad

Suvi on laste mängumaa. Mängumaaks rohelus - muru, puud ja põõsad. Puuriida tagused, kraavid ja väravapostid. Kõik, kus saab turnida, peituda, varitseda, kepselda.

Vaatan vahel, kuidas naabrilapsed maal kõrvalkruntidel müttavad. Küll on neil jooksmist, sekeldamist, mängureeglite pärast vaidlemist. Kui märkan aknast, et lehis tuulitu ilmaga siia-sinna pööraselt viskleb, tean, et lapsed on kõik sumpas puu otsas.

Vahel paisub kisa-kära nii suureks, et naabri Vilma teeb kurja häält. Kutsub lapsi korrale, mispeale ongi mingi aeg vaiksem, et siis mõne aja pärast taas võiks kisatorm puhkeda. Ja Vilma peab jälle sõnu peale lugema hakkama.

Meelsamini mängitakse peitust, kupatatakse jalgratastega nii et tolm taga. Mõtlen, lapsed nagu lapsed olema peavad - imelik oleks, kui nad nurgas istuksid. Ja jaguks neile kogu eluks liikumissärtsu.

Kui lapsi rohkem koos, eks siis teki ka rohkem põnevaid mõtteid.

Ühel päeval mängisid lapsed ajakirjanikke. Kõige vanem ja ilmselt idee generaator Leenu sai peatoimetajaks, ainuke poiss Juss pandi reporteriks ning ta saadeti Roobuka peale uudiseid koguma. "Kas lolle uudiseid võib ka koguda?" hüüdis tulevase kollase ajakirjanduse fänn rõõmsalt juba teel objektile.

SILLE MAKSIMOV