Mida rohkem rääkida, seda parem

Parkinsoni tõve korral võivad tekkida kõnes muutused, mis mõnikord väljenduvad juba haiguse alul, enamasti aga järk-järgult haiguse progresseerumisel.

Kõnehäired tekivad, kui haigusest on haaratud lihased, mis osalevad rääkimisel: huuled, keel, kurgu-, kõri- ja hingamislihased. Hääl muutub vaiksemaks, kõne tempo aeglustub, muutub monotoonsemaks, väheneb väljenduslikkus. Hääle värina ja käheduse tõttu kannatab kõne selgus. Harva võib probleemiks olla kõne arusaadavus.

Kõne tugevus

Probleemiks Parkinsoni tõve korral on kõne tugevus. Hääle valjemaks muutmiseks tuleb tähelepanu pöörata hingamisele: hingata sügavalt sisse, teha kõnesse piisavalt hingamispause ja jälgida, et õhu väljavool rääkimisel oleks küllaldane. Hääl on vabam ja tugevam sirgelt seistes ja pead püsti hoides. Rääkides jälgida, et lause lõpus ei muutuks hääl vaiksemaks. Kui vaja, võib hingata ka lause keskel, et siis jätkata tugeva häälega. Kui on vajadus esineda, ei tohiks peljata mikrofoni paluda.

Kõne tugevust saab parandada hingamisharjutustega: hingata sügavalt nina kaudu sisse ja aeglaselt suu kaudu välja; väljahingamisel hääldada 15-20 sek jooksul vokaale.

Kui häälikud pole selgelt hääldatud

Kõne võib olla raskesti arusaadav, kui häälikud ei ole piisavalt selgelt ja täpselt hääldatud. Selle põhjuseks on huulte ja keelelihaste aeglane ja ebatäpne liikumine ning koordineerimatus. Kõne on selgem, kui enne rääkimise alustamist neelata, et suus ei oleks sülge. Tähelepanu tuleb pöörata sõnalõppude hääldamisele. Parem mitte kasutada liigpikki sõnu ja lauseid. Mõned häälikud on raskemad hääldada: jälgida huulte sulgumist b, p ja m öeldes ning teravust t, d, k ja g hääldamisel. Kõne on arusaadavam, kui sõnade ja lausete vahel on piisavalt pause.

Parim kõneharjutus on kõne ise

Kõne ja söömise probleemide korral aitavad harjutused huulte ja keelelihaste pingutamiseks ning lõõgastamiseks: huulte tugev kokkuvajutamine; matsutamine; huulte torutamine; naeratamine võimalikult laialt; torutatud huulte "keerutamine"; vilistamine; keele sirutamine ja ringitamine jms.

Kõne harjutamisel alustage üksikute sõnade ütlemisest. Tehke seda valju häälega, mitu korda järjest. Seejärel minge üle lühematele fraasidele, lausetele ja pikematele lõikudele. Parim kõneharjutus on kõnelemine ise!

Parkinsoni tõve puhul võib olla probleemiks kiirustav, ebaühtlase tempoga kõne, millest on raske aru saada. Aeglase ja ühtlase tempo harjutamiseks võib koputada rääkimise ajal sõrmega lauale, öeldes iga koputuse ajal ühe silbi või lause. Sama võib teha ka metronoomi saatel.

Kõne monotoonsus

Parkinsonismiga haigetel on kalduvus kõne monotoonsusele. Sellest tingituna võib kuulaja kaotada räägitu vastu huvi või tekkida isegi arusaamatusi. Rääkides tuleks tähelepanu pöörata kõne meloodiale: kirjeldava lause puhul hääletooni langetada; küsimuste korral hääletooni tõsta; rõhutada tähtsamaid sõnu lauses.

Suhtlemine ei koosne pelgalt sõnadest. Suhtumisi väljendab ka kehakeel: näoilme, pea ja käte liigutused, kehaasend. Parkinsoni tõvega haigetel on hüpokineesia ja rigiidsuse tõttu kehakeel vaene ja kaasliigutused napimad. Sellele tuleks teadlikult tähelepanu pöörata: kallutada oma keha veidi kaaskõneleja poole; zestikuleerida; hoida silmsidet. Näo väljenduslikkuse parandamisel on abiks harjutused näolihastele: kulmude tõstmine; suu avamine; nina krimpsutamine; puhumine ja vilistamine; emotsionaalsete grimasside tegemine.

Süljeeritus

Parkinsonismi üheks sümptomiks võib olla liigne süljevoolus, mis sagedamini esineb öösiti, aga võib olla märgatav ka päeval, takistades rääkimist. Selle põhjuseks ühelt poolt on neelamishäire - neelamissagedus on väike, ja teisalt liigne süljeteke. Süljevoolust suureneb, kui huuled on puhkeseisundis avatud.

Süljevoolust saab vähendada peaasendi abil - harjutada lõuga pisut üles hoidma, huuled suletud. Ka sagedasem neelamine vähendab süljevoolust, neelata tuleks samuti enne rääkimist. Kui sülje neelamine on raske, võib aidata sooja joogi joomine. Söömisel peab arvestama, et magusad toidud suurendavad süljeeritust.

Kirjutamine aitab

Lihtsaim suhtlemisviis peale rääkimise on kirjutamine. Tuleb tähele panna, et kirjutama peab piisavalt suurelt, sest Parkinsoni tõve korral on käekiri sageli väike ja kandiline. Käekirja parandamiseks võiks teha joonistusharjutusi - spiraali jm. kujundeid võimalikult ühtlaselt. Raskema pliiatsi või sulepeaga on parem kirjutada, kuna treemor segab vähem. Kui on olemas juurdepääs arvutile, tuleks seda julgelt kasutada - kirjaprogrammid on lihtsad ja kergelt omandatavad.

*

Kerge ja mõõdukas Parkinsoni tõbi suhtlemisraskusi ei põhjusta. Hääle ja intonatsiooni muutused on märgatavad vaid inimesele endale ning on ületatavad. Väljakujunenud Parkinsoni tõbi võib mingil määral rääkimist häirida, kuid need raskused ei ole sellised, et suhtlemisest peaks loobuma. Eelkõige tuleb üle saada psüühilisest barjäärist ja siin kehtib reegel - julge algus on pool võitu. Asjakohased on hääle- ja kõneharjutused, millega saadakse ise kodus hakkama. Mida rohkem rääkida, seda paremini välja tuleb.

PILLE TABA,
neuroloog