Kasvatamine käib läbi ohtude

Eelmises "Terviselehes" puudutas psühhiaater Lea Kalvo laste vaimse tervise probleeme. Täna küsime psühholoog TIIU MERESELT, missuguste muredega tullakse Laste Tugikeskuse töötajate jutule.

Sageli tulevad ainult vanemad, sest lapsed on jooksus. Mõned vanemad ja lapsed suudavad siin ainult teineteist solvata, sest nad on vastastikku nii palju haiget saanud, ja seda suhtlemist tuleb vahendada. Kui varem arvati, ja oligi nii, et kooli eiravad õpilased on pärit lahku läinud või tülitsevatest peredest, siis viimasel ajal tuleb või tuuakse siia üha sagedamini lapsi, kel on küll kahju oma headest vanematest, aga neile on saanud vastikuks kool ja kogu ühiskond ning nad otsivad võimalusi sellest mööda hiilida. Aeg on niisugune, et üha vähem ja vähem saab lähtuda mingitest normidest inimsuhetes ja üha rohkem peaks iga perekond aitama oma lapsi siira inimlikkusega. Vähemalt oma lähedaste ees tuleks emal-isal võltsoptimismi mask maha võtta ja näidata, et ollakse ka sügavalt kurb, solvunud, mures. Kui see paar-kolm päeva koolist kusagil ära olnud järeltulija koju ilmub, ei ole õige rihma otsida, vaid rääkida sellest, kui hirmutav oli see aeg vanematele, mis võinuks saada õnnetuseks ka lapsele. Lapsevanemaks olemine ongi enamasti lapse hoidmine kõikvõimalike õnnetuste ja ebameeldivuste eest. Aga ometi tähendab vanemaks olemine ka riski. Ükski laps ei saa kunagi täiskasvanuks, kui ema tema eest otsustusi teeb.Vaatamata sellele, et eriti teismeliseeas võib lapsega kõike juhtuda, tuleb talle anda rohkem vabadust, sest kasvamine käibki läbi paljude ohtude.

Veel viimased nädalad koolivaheaega, mille jooksul jõuab ometi üsna palju ette võtta: maasugulaste pool olla, ajalehti müüa, põllul või laudas tööd teha, kodus arvutit klõbistada.

Suvi peaks tõepoolest olema aeg, mil on võimalik näha ka muud maailma peale igapäevase kooli ja kodu. Ka need lapsed, kes saavad vahel ema või isa töökohas kaasas olla, õpivad elu kohta rohkem juurde kui need, kes vaid koolis ja kodus tohivad olla. Kui vanasti teadsid lapsed üsna täpselt, millega nende vanemad tegelevad, siis tänapäeval ei saada sageli vanemate tööst midagi aru. Arvan, et sellepärast on meie lastel raske ka oma elu mõtestada.

Panna laps istuma ja talle igavalt papa-mamma tööst seletama hakata pole küll mõtet, kuid vastava sobiva aja ja meeleoluga tasuks seda teha kindlasti, sest vanemate eesmärgikindel ja sisukas elu väärtustab ka lapse tulevikku. Lapsele peaks selgitama ka valitud elukutse või ameti eripära, loomingulisust, rõõme. Meil öeldakse aga tavaliselt end tööl käivat seepärast, et raha teenida. Aga 8 kuni 10 tundi iga päev tööd vihtuda, et siis mõni tund pärast seda ja uneaeg enamvähem inimväärsetes tingimustes elada, oodates, et laps niisugusest eesseisvast täiskasvanuelust rõõmu tunneb, on vist liig. Kui vanemad suhtuvad iseendasse kui teise sordi kodanikesse, maalides oma elust pildi kui hädast ja viletsusest, ei suuda nad lapsestki kasvatada tasakaalukat inimest. Vingus ja mahasurutud lapsi hakatakse sageli ka koolis kiusama. Vanemad, kes oskavad oma lastesse sisendada positiivset enesehinnangut, on teinud seda peaaegu lapse sünnist alates ja nende järeltulijad on niisuguse väärikusega, et neid pole võimalik tõrjutuks muuta.

Võib koolikiusamine olla tingitud ka tänapäeva elupingetest ja ebavõrdsusest inimeste vahel?

Lugenud Oskar Lutsu "Kevadet" või hiljuti ilmunud "Eesti rahva elulugusid", tõdeme, et kiusatud on küll alati. Inimene on karjaloom, kel on väga tähtis kehtestada eakaaslaste hulgas positsioon, seejuures on see meessoost olevuste seas hulga olulisem kui naiste puhul. Vanemad peaksid aga laste juttu mõnitamisest ("Teised poisid löövad mind") ja tõrjutusest ("Koolis ei räägi keegi minuga.") tõsiselt võtma ja kas kooli-, valla- või näiteks tugikeskuse psühholoogilt abi otsima, sest tõrjutusest võib lapse edaspidisele elule valus tähendus olla.

Võib tõrjutuse põhjus olla ka pisuke erinevus teistest - priskus, lühike või pikk kasv, prillid, kõnehäired?

Pigem on need märgid ajendiks.Koolis on ju küllalt kogukaid prillikandjaid või väikest kasvu "napoleone", kes hoopis kampa juhivad. Kui laps pole suutnud oma eakaaslaste seas teatud positsiooni saavutada, alles siis võidakse teda ka erinevuste pärast nöökida. Kõige õelamad kiusajad ei olegi aga tavaliselt hea staatusega, vaid nende endagi positsioon on nii- või naapidi kehv. Õelaim kiusaja on tihtipeale see, keda kiusatakse siis, kui kõige tõrjutum koolist puudub.

Palju räägitakse kallistamisest ja hellitamisest, mis vastastikku head energiat ja hingejõudu andvat. Kas nö heas perekonnas (psühhiaater Lea Kalvo küsis mult selle sõnaühendi puhul: mis on hea perekond?) kasvanud, vägisõnadest eemal hoitud ja kõiges vanemate hellust tundnud lapsel on eeldusi sirguda enesekindlaks väärikaks inimeseks?

Hellitamisel ja hoidmisel on mitu tähendust. Üks neist, kui antakse järele kõigile lapse soovidele. Arvan, et sellest ei ole kasu ei lapsele ega vanemale. Miks? Sest kui ta alles koolis tunnetab piire, mis meile kõigile nii või teisiti nähtamatult ümber tulevad, paistab see lapsele metsiku ülekohtuna ja ta ei tule nendega toime. Aga hellitamine on ju ka vanemate arusaamine lapse vajadustest. Kui 30-40 aastat tagasi toideti imikut ainult kindlal kellaajal, vaatamata tema näljakisale, siis nüüd soovitavad psühholoogid panna tähele lapse vajadusi ja reageerida neile, sest nii õpib laps paremini oma vajadusi tajuma. Kui ta siis edaspidi kohtub mõne ohtliku olukorraga, mõtleb ta vähem normidele, küll aga sellele, kuidas antud seisus otstarbekamalt toimida. Lapsed, kes on juba imikuna aru saanud, et neil on võimalus ise kuidagi maailma mõjutada, on ka täiskasvanuna kohanemisvõimelisemad ja edukamad kui need, kes on pidanud alati vaid keeldude ja käskude järgi käima. Sõnaga: tänapäeval tulevad paremini toime need, kes küll teavad norme, aga suudavad otsustada, missuguseid neist järgida ja missuguseid mitte, sest kõiki norme, mis on praeguseks kujunenud, täita ei saa, nad on nii vastuolulised. Üldse - vastuolulisemat ja keerulisemat aega kui praegu, pole olnud paljude põlvkondade vältel. Nii laste kui täiskasvanute jaoks.

JUTA ÜTS

 

NB! Projekti "Tubakast Lahti" küsimustik tööandjatele
UUS hind otsekorraldusega tellijatele!

Aeg on Terviseleht ära tellida

Terviseleht on Facebookis

Pakume tööd

Varjatud toidutalumatuse artiklid

Sõlmi otsekorraldusleping!

 
Kas seksuaalkurjategijate keemiline kastreerimine peaks olema Eestis lubatud?
jah, vabatahtlikele
jah, sunniviisiliselt
ei mingil juhul
terviseleht@terviseleht.ee Delfi