Mõtisklus
Vara tööle, hilja voodi?

Mul on olnud alati maainimese pärast piinlik kuulata, kui raadio- või telerahvas veel hommikul üheksa-kümne ajal saatesse kutsutu ees vabandab: andke andeks, et me teid nii varasel hommikutunnil voodist välja ajasime. Mis pagana varane hommikutund! - olen ma siis kirunud, ja korra selles meeleolus ka Raadiosse helistanud. Vaadakem korraks üle unise linnaserva maa poole, seal on kella kümneks hulk päevatööd tehtud ja kui keegi sel ajal veel koikus vedeleb, on ta kas imik, joodik või siis kõvasti paigast ära

Nojaa, aga me oleme selle eest ka õhtul kaua üleval, olen kuulnud poolepäevamagajaid väitmas. Küllap see nii on, sest kui endalgi on mõni harv juhus ühe-kahe ajal öösel magalamäe aknast välja vaadata, näeb tihedasti tulesilmi. Mida te küll südaöösel teete, head kaaslinlased? Vahite telerist paljaid tagumikke (sel kellaajal nad ilmuma hakkavad), peate pidu, võibolla loete romaani, no mõni näpib kindlasti arvutit, koguni töötab sellega? Ainult et miks küll ajal, mis on tohtrite poolt parimateks unetundideks (eelkõige kella kümne ja kaheteistkümne vahel õhtul), närvisüsteemi kosutajaks ja energia taastajaks tunnistatud? Või on meie harjumustesse jäänud ripnema veel igand Stalini-aegsest päevareziimist, kui elu algas õhtul ja lõppes kella nelja paiku hommikul? Loomulikult tõusevad äratuskellade helinal koolilapsed ja need, kelle töökoht kohe kuidagi viilida ei luba. Aga tean mitut peret, kes pärast õpilase lahkumist veel paariks tunnikeseks teki alla poevad

Meie omaaegne talupojaühiskond on jätnud maarahvale varase ärkamise pitseri, sest ka loodus ärkab vara - kõndigem kord maikuus kella kolme-nelja ajal hommikul metsateed ja kuulakem mis kontserti seal antakse! (Tõsi, neil aastail, kui "õnn meie õuele tuli", jõuti teise äärmusse nagu palju muugagi tol ajal ja laudarahvas pidi juba enne kukke ja koitu suurfarmi poole rühkima). Olgu peale, et paljudes taludes pole enam lehma, kelle pakitsev udar lüpsikut ootaks, ega heinamaad, mis varaseis kastehelmeis kõige kergem niita, on maarahvas kella kümneks-üheteistkümneks ammu söönud ja kohvi joonud ning teinud seitse tööd.

Linlane, tallinlane eriti, linnaisade poolt peaaegu eesti inimese etaloniks kuulutatud, ajab ennast sel ajal alles sängist välja, sügab kõhualust ja mõtleb, et ei tea, kas peaks õige "virmast" läbi astuma või saab asja mobiiliga ära ajada. Tule taevas appi! - kas siis tarkus, et vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi, enam miskisugust tähendust ei pea? Või teine, et hommik on õhtust targem? Või unest ei saa hunnikut, magamisest maani särki? Muuseas, kauamagajad elavad enamjaolt meie riigis, mujal maailmas ei raatsita hommikuse elu küljest tükki sängis aelemisele raisata. Paljudes lääneriikides algab tööpäev juba kell seitse hommikul ja Jaapanis kuuldavasti mitmelpool kell kuus. Ei tahaks siiski uskuda, et meie ennast unekottide ja päevaraiskajatena tulevikku lohistame, võtkem selleski asjas eeskuju läänepiiri tagant ja oma hommikuvirgalt külarahvalt.

JUTA ÜTS