Palju rohkem kui kümme aastat end spordi ja arstiameti vahel jaganud Lea Vahter on Eesti kõigi aegade edetabelis nii kuulis kui kettas viies - kuulis 15.76ga Veronika Minina 18.03, Rimma Plistkina 17.95, Eha Rünne 17.61 ja Helgi Partsi 17.46, kettas 53.52ga Kubi 65.00, Partsi 63.70, Rünne 63.18 ja Plistkina 53.54 järel.

Parimad tulemused tegi ta paarkümmend aastat tagasi, kuid kuuli ja ketast pole ta praegugi põõsasse visanud - nende riistapuude abil hangib ta onkoloogi ränka argitöösse vaheldust.

Ta näeb, millises tõsises hädas onkoloogilised haiged, vähihaiged, on. "Sa lased nende hädad endast läbi. Kui tulevad eriti rasked haiged, kurnab see sind eriti. Jääd nende probleeme mõtlema. Et saada sellest välja, lähed spordi juurde," põhjendab ta jätkuvat armastust spordi vastu.

Vahter teab, millised tõsised hädad võivad inimest saata ja kui tühised võivad olla mõned igapäevamured võrreldes nendega. Ta ei talu virisemist ja vingumist, kõike seda, millest TEHAKSE probleem. Spordis meeldivad talle elurõõmsad ja terved inimesed. "Kaks äärmust. Kui su juurde tuleb neljanda, viimase staadiumi vähihaige, käivad emotsioonid ühest äärmusest teise. Spordis on inimesed rõõmsad, seal on elu teine pool. Inimene peab olema tasakaalus - ei ole hea, kui oled liiga kurb või liiga rõõmus," kuulutab Vahter ja rõhutab, et inimene peaks end kõiges tasakaalustama.

Ta on spordis õppinud keskenduma, teab juba, et ka arstiamet vajab tugevat keskendumist. - et puurida end teise inimese hädasse. "Pead leidma õige diagnoosi, temaga ühele lainele minema ja leidma õige ravi," täheldab ta.

Noored hakkavad kettas-kuulis peale tulema, kuid ikkagi loodab ka ta Eesti meistrivõistlustelt endiselt medali võtta. Kui tänavu medalit ei tule, ei tähendavat see, et ta järgmisel aastal ei jätka. "Võimetekohane sport jääb ikka," kõlab kreedo. Tulemuste langust ta üle ei ela - kui tervis lubab, kavatseb ta jätkata kasvõi 50. eluaastani, ka veteranide EMidel ja MMidel.

KOMMENTAAR
URMAS ESLON