Onkoloog heidab ja tõukab

Pärast pikki õpinguid ja enesetäiendamisaastaid onkoloogina töötav Lea Vahter on Eesti kõigi aegade paremusreas nii kuulitõukes kui ka kettaheites viies ja jätkab leivatöö kõrvalt ka heitmist-tõukamist

Elu margid kuulis ja kettas tegi ta 1981. ja 1982. aastal, Eesti koondisesse Eha Rünne kõrvale mahub aga praegugi. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetas ta 1987. aastal, seejärel algas elutöö arstina.

Millega põhjendad kunagist valikut õppida arstiks ja kujundada sellest elutöö?

Lea Vahter: "Tegin sporti, kuid meditsiin huvitas, huvitasid ka bioloogia ja keemia, mis meditsiiniga seotud. Lugesin tervise kohta juba kooli ajal. Eks mingi tõuke andis, et olin ise haiglane. Sain rasketest haigustest spordi abil võitu. Ühed arstid ütlesid algul, et ma ei tohi üldse sporti teha, sest tervis selline. Teised vastupidi - hakka kohe midagi tegema, siis tervis paraneb. Päris tippsporti ei valinud ma aga seetõttu, et tervis ei kannatanud tippkoormusi. Tervisele on hea mõõdukas treening."

Mis tervisel lapsepõlves viga oli?

Kas see ongi nii oluline. Angiinid olid, kopsupõletik, veri oli kehv, kahtlustati südameriket... Spordiga need hädad kõik taandusid. Ülikooli minnes olid mul kõhklused, mida õppima minna. Mõtlesin, et lähen spordimeditsiini, kuid et mõtte laitsid spordiarstid maha. Arstiteaduskonda astumisel jäi mul esimesel korral pool punkti puudu, siis läksin haiglasse tööle, et tutvuda eluga. Sanitarina, hooldajana. Järgmisel aastal sain kahe eksamiga ja kahe viiega ülikooli sisse. Ei olnudki nelja eksamit vaja teha.

Onkoloogi rängle igapäevatööle leiab Lea Vahter vaheldust spordist.

1987. aastaks oli ülikool läbi. Kuid mitte onkoloogina. Kust see ala tuli?

Ühe aasta olin internatuuris, siis läksin Keila haiglasse - viis aastat sisearstina, paralleelselt sai kiirabi sõidetud. Jätkasin Järve haiglas kardioloogiaosakonnas, parallellselt kiirabis ja Keila haigla valvetes. Koormus oli pidevalt suur, kahe koha piires. Siis tekkis võimalus eriala õppida ja kuna onkoloogia huvitas mind juba ülikooli ajal, läksin 1996. aastal residentuuri, mille eelmisel aastal lõpetasin. Nüüd olen Eesti Onkoloogiakeskuses tööl, võtan rinnanäärme vaevustega haigeid vastu.

Mäletan läinud aastatest, et võistlustel levis jutt - Lea Vahter ei saa keskenduda, sest peab olema öösiti valves. Oli vist aeg, mil sporti ja arstitööd oli raske kokku viia?

Oli küll, siis, kui alustasin Keila haiglas öövalveid - isegi neliteist öövalvet kuus. Olid haiglavalved ja kiirabivalved. Keilasse toodi pidevalt haigeid, olin väsinud.

Ometi oled aastaid ikka ka ketast heitnud ja kuuli tõuganud. Kas isu täis ei saa?

Ketas ja kuul jäid mu ellu ülikoolipäevil iseenesest - heidetes ei olnud eriti kedagi võtta ja et olin teistest nõks parem, siis...Väga hea põhja sain, paar aastat sai käidud ka lõunalaagrites. Koos Elju Kubi ja Helgi Partsiga. Praeguseks on tulemused alla läinud, aga väikese treeningkoormuse juures, kaks-kolm korda nädalas, teen keskeltläbi tulemusi. Olla selliste tulemustega Eestis teine-kolmas - nii saan võistlustel endiselt väikese emotsionaalse laengu. Niisama trenni teha ei pakuks enam pinget, tahan võistlustel pingutada ja näha, palju olen veel võimeline tegema. Aastad tulevad peale, hea juba võrrelda, kas olen sama heas kehalises vormis kui eelmisel aastal.

Kuuli, ketta ja võistlemiseta muutuksid vist päris kurvaks?

Leiaksin võib-olla muid väljundeid. Põhiline on mul ikka olnud meditsiin, inimeste ravimine.

Võid vist kinnitada, et oled spordiga endale midagi olulist tõestanud ja kunagi lapsepõlves kollitanud tervisehädad on ka ületatud?

Jah, tervis on praegu väga hea. Kunagised pidevad tervisehädad on ammu möödas.

URMAS ESLON