Raeapteek oli enne Ameerika avastamist

Veerandsada Eestimaa haiglaapteekrit peatus puhkuse ajal ülikoolilinnas Heidelbergis, kus ühes raskesti juurdepääsetavas kohas külastati Saksamaa ainsat apteegimuuseumi. Tuhanded turistid maailma eri maadest uudistavad seal mitmetes saalides väljapandud ajaloolisi esemeid ja tööriistu, rohtusid ja rohtude valmistamise vahendeid. Väärt vaatamist oli piisavalt võhikuile, saati siis apteekreist asjatundjaile.

Just samal ajal müüdi Tallinnas enampakkumisel kolm linnale kuuluvat apteeki. Nende seas ka Euroopa vanim, ligi 600a samas hoones tegutsenud Raeapteek. Linnaapteek Pärnu maanteel, mis kunagi just linna rahadega asutatud linnakodanike paremaks teenindamiseks ja Mustamäe apteek töötasid edukalt ja andsid linnale korralikku kasumit. Kuna Raeapteek oli aastaid alustamata maja remondi tõttu sunnitud ajutiselt kasutama mittekäidavates kohtades tööks sobimatuid ruume, olid linnaisad tema hinnaks määranud ühe(!) krooni. Tõsi, sümboolsele hinnale lisandusid aastatega apteegile tekkinud võlad, mille suurust rahvale ei avalikustatud. Ostja, Midi-Maxi apteegikett olevat kuuldavasti kõigi kolme apteegi omanikuks saanud, makstes õige mitmeid miljoneid alghinnast suurema summa. Vaevalt, et mitteapteekreist osjad rahakotid sootuks tühjaks tegid.

Ometi võib nüüd loota, et Raeapteek oma ajaloolises majas lisaks ammutöötavale küüslaugurestoranile ka ukse avab.

Tuline kahju on aga sellest, et Eesti apteekrid on aastakümneid kogunud kõikvõimalikke esemeid, tööriistu, mööblit, raamatuid jpm apteegimuuseumi tarbeks. Kogudel on hinnatud kultuuriline ja hindamatu materiaalne väärtus. Oli ju Tallinnas apteek juba enne kui avastati Ameerika!

Maja restaureerimisel ega apteegi mahamüümisel muuseumi rajamise kohustust ette ei nähtud. Linnaisasid süüdistada pole mõtet. Nemad on süüdimatult kuulanud kõiki apteekrite ettepanekuid, heatahtlikult noogutanud, aga nagu paljud teised vähem ja rohkem tähtsad küsimused, on seegi neile kaugeks jäänud. Ju ei tõotanud need ettepanekud käega katsutavat tulu.

Seepärast teen uutele omanikele avaliku ettepaneku: linnarahvas ja kogu Eesti avalikkus kiidaks teid, kui suudaksite nüüd apteekide ostuhinnale lisada veel kümnendiku võrra kroone ja avada apteegimuuseumi või vähemalt sobivalt sisustatud ruumi(d). Vajaliku raha kannaksid uudistavad rohuostjad ja võõrastelt maadelt tulevad turistid teile kiiresti kuhjaga tagasi. Kohapeal kasutamiseks ja ka kojuviimiseks oleks võimalik muuseumi(saali)s müüa sajanditevanuse retsepti järgi valmistatud Clarett'i ja kindlasti veel mitmeid kunagisi väärt rohtusid. Au, kuulsus ja kiitus jääksid teile!

KALJO SÕERDE