Uus narkootikum - töö

Viimased kümme aastat olen üha sagedamini mõtteid heietanud teemal, mis paarkümmend aastat tagasi ei andnud õieti teema mõõtugi välja - polnud nii aktuaalne. Nimelt on selleks teemaks töötegemine. Loomulikult tehti tööd ka 20 aastat tagasi, ent töönarkareid oli siis hoopis vähem kui nüüd. Korraga on neid nii palju saanud, et sa ise ja inimesed su ümber tunduvad kui ära vahetatud. Märkad ennast üha enam tööd tegevat ja sedagi, et teisedki näivad sipelga moodi sibavat. Üha enam saab meid, kes me elame vaikselt - vasakule ja paremale vaatmata. Töö tähe all.

Vanasti oli kombeks käia rohkem ringi, ka linna pealgi sai rohkem tiirutatud (ühel päeval märkasin, et juba pool aastat polnud kaugemale saanud, kui Pärnu maantee Õnnepalee), sõprade ja sõbrannadega kohvikus istutud. Mäletan, et endises Ajakirjandusmaja all baaris istusid enisajal ajakirjanikud vaat et iga poole tunni tagant, et elu asju arutada. Siis oli selleks aega.

Räägitakse, et pool maailma ei tea, millega kolmneljandikku tegeleb, ent siit sealt on tulnud vihjeid, kirjeldusi, kuidas igal pool kapitalistlikes riikides on inimesed muutunud. Tööasisemaiks. Kuidas firmades ei kustu aknatuled ka kaugelt üle südaöö, kuis arvuti tagant tõustakse vaid selleks, et WC-s käia, sest hamburgeri või pitsa söömiseks pole ju vaja ennast kergitada.

Inimesed rabavad, et suurendada materiaalseid väärtusi, osta parem maja, uuem auto, vahvam köögitehnika, mööbel, ilusamad riided, hõrgumad toidud. Eesti aja alguses kohtusin Eestist pärit Soome-Rootsi poliitiku Juta Zilliacusega, kes oli tulnud külastama kodumaad. Oma elust rääkides oli ta küllaltki kriitiline kapitalistliku tarbimismaania suhtes. Ta ütles, et tema ringkonna inimesed jälgivad väga teraselt, kel jälle midagi majapidamises uut ja tarbimisväärset, et see siis endalegi kohe kui võimalus avaneb, soetada. Juta Zilliacus sõnas naerdes, et temagi peaks vist nüüd ostma enadale peatselt auto, sest umbes 2kilomeetrisel saarel, kus ta ainuüksi ühe naabriga elab, on viimased endale soetanud ilusa punase auto.

Kui juba töörabamisjutt käib, siis ei saa kuidagi üle ega mööda ühest möödunud põlvkondade Suurest Töötegijast - kirjanikust Honore de Balzacist. Lugedes Stefan Zweigi kirjutatud Balzaci elulugu, leiame sealt mitmel korral, eriti kirjaniku 37. eluaastal read, kus Balzac pihib, et on valesti elanud, sest on liiga vähe nautinud ja pühendanud reeturlikut kogu oma elu tööle, mis on aga jätnud täitmata ta kõige suuremad soovid. Kirjanik leiab, et peab katki rebima galeeriahelad, peab hingama täie rinnaga leiget jõudeelu rammustavat õhku. Balzac`i haaras hirmus aimdus, et ta kaotab pideva kirjutamisega oma parimad aastad, et kirjutamine ja loomine, isegi oma ülimas vormis on ainult tõelise elu aseaine.

Töönarkomaania on Kanada psühholoogi Barbara Killingeri sõnul inimene, kes aegamööda mandub emotsionaalselt ning satub sõltuvusse kontrollist ja võimust, haaratuna sunnist haekskiitu pälvida ja edu saavutada. Töö kui sundtegevus kasvab välja töönarkomaani prefektsionismist ja võistlejaloomusest. Ülemäärane töö, mis pumpab vere adrenaliinisisalduse kõrgele, haarab töönarkari oma küüsi ja sundvajadus heakskiitu leida õhutab teda jäämagi askeldama. Töö on süst. Narkootikum.

On teada, et töönarkomaaniat esineb erinevatel inimestel. Meestel ja naistel. Noortel ja vanadel. Seda esinevat 20. Eluaastates, isegi teismeeas. Enamasti tuleb see ilmsiks hiljem - 40-50aastastel.

Kuskilt lugesin, et töönarkomaani võib avastada telefeonikõnede ajal paberile sirgeldamas keerulisi joonistusi või mustreid, sest nad tunnevad ennast paremini, tehes kaks asja korraga. Ka ei pruugi nad kuulatagi, mis räägitakse, sest nad teavad niigi, mida kavatsevad teha. Nende uni pidi olema vilets, iseloomulik veel kasvav negatiivsus, sisemine jutuvada, mis korduvat nagu üle viskava plaadi pealt... Võimenduv viha ja tõrksus, teisalt abitus depressiooni tunnetamisest viib nende meeleolu nulli. Emotsionaalselt tühjaks pressituna viibivad nad sageli ärevuses, kümme korda läehevad nad tagasi, et veenduda, kas uks sai lukustatud või pliit välja lülitatud.

Töömask on hakanud töönaromaani üle valitsema. Töö on saanud talle hingesesundiks. See pole enam amet. Töö on neile elu ise.

Mujal maailmas on äri- ja tööstusmaailmas mõistma hakatud, et töönarkar on kahjulik. Nad jäävad kehaliselt põduraiks, välistatud pole ka psühhootilised episoodid. Kaadriga tegelevad ametnikud ettevõtetes (vist veel mitte Eestis) on hakanud otsima tasakaalustatud, terveid inimesi, kes tunnevad huvi peale ametialase elukäigu ka muude väärtuse vastu. On hakatud aru saama, et töönarkomaania kahjustab inimest, perekonda, firmat ja kogu ühiskonda.

SILLE MAKSIMOV