Kas loomad kõnelevad?

Teadlaste uuringud näitavad, et pea kõiki inimkeelele omaseid elemente võib leida ka loomade keelest. Lingvistilise võimekuse vahe on väga suur, eriti suulise keele osas. Samuti puudub teadlaste hulgas üksmeel, kas inimkeel on midagi uut või on häälikuline keel inimesel lihtsalt kaugemale arenenud kui teistel elusolenditel.

Suurema osa loomade omavahelisest suhtlemisest moodustab kehakeel: loomad võivad kõnelda kõrvadega, silmadega, jalgadega, karvadega, sabaga - sõnaga kõigega. Tillukestel putukatel jm selgrootutel pole häälitsemine võimalik. Neile tulevad appi muud tegurid: lõhnad, ˛estid, puudutused ja värvide-mustrite kuju ning muud kehatunnused. Inimenegi pole ses suhtes erand: temagi vahetab infot kehakeeles. See tähendab - vaevu tajutavate lõhnade, ˛estide, näoilmete jt abil vahetatakse märksa rohkem teadustavat kui harilikult ise seda aimame. Enamjaolt toimub sõnumite edastamine ja vastuvõtmine alateadlikult.

Esineb ka ühiskeele tunnuseid. Nt kui üks lind märkab metsas kulli ja annab sellest häirehüüdega teada, mõistavad ka teiste liikide linnud kohe, kellega on tegemist. Erinevad herilaseliigid on varustatud sarnase signaaltunnuse - mustkollase vöödilise tagakehaga, mis kõigi loomade keeles tähendab ühte ja sama: "Olen ohtliku mürgiotsaga putukas". Ühiskeelt esineb loomadel ainult teatud "sõnade" piires. Eri loomaliikide elukeskkond, kombed ja vajadused on väga erinevad ja seetõttu pole teiste liikide signaalide äraõppimine otstarbekas.

Häälel on ka üks negatiivne omadus. Ta levib kõikides suundades, läbides oma teel ka takistusi. Nt looma asukoha varjupaika pakkuvas põõsas saab kergesti teada ka tema vaenlane või konkurent. Teisi suhtlemisvahendeid kasutades võib oma sõnumi kindlamini kohale saata.

Iga taluperenaine mõistab, kui lehm teda lüpsma ammub.

Kui inimene suhtleb koduloomadega, siis mõistavad mõlemad, millega tuleb tegemist. Iga taluperenaine saab aru, kui lehm teda lüpsma ammub. Koeraomanikuna mõistame oma lemmiku soovi tihti tema silmadest. Linnuteadlastele pole varasuvises metsas linnuhäälte virvarr hoopiski sisutu "müra", vaid suurel määral arusaadav jutt.

Suurt poleemikat on tekitanud vaalade keel, mida inimesed loodavad tulevikus selgeks saada. Delfiinide ja vaalade keele uurimiseks annetavad tavainimesed lahkesti raha. Võib-olla saame ka midagi ahvatlevat vastu - aru saades loomade elust tänu nende keele mõistmisele.

HELDUR KARRO