KOMMENTAAR
URMAS ESLON

Dopingu puhul näib pikaks ajaks jäävat nii, et need, kes tegelikku seisu täpselt teavad, ei räägi, need aga, kes nüanssides ei orienteeru, teevad vastukaaluks kõva häält. Misjärel need, kes seisu täpselt teavad, kipuvad arvustama kõva hääle tegijaid, kuid MILLES asi ja KUIDAS, jääb ikka selgusetuks. Eestiski on mitmed spordiajakirjanikud dopinguteemat mõtestada püüdnud, kuid jäänud teada põhjustel ainult silitajateks .

Milleks dopingut pruukida, see on küll teada - et tulemused oleksid paremad, rekordid sünniksid ja medalid tuleksid.

Kõik lihtsad asjad on siiski keerulised. Üks asi on, mida teavad dopingust atleedid, treenerid, mäned˛erid, teine tera, et müriaad arste pannakse kutse-eetikat silmas pidades proovile. Manipuleerimise maa on neil suur. Kui vihaselt harjutava atleedi organismis langeb testosterooni tase ja jätkates võib tekkida ohtlik ületreenitus, siis ongi tegu juba haigusega. Arstide püha kohus on ravida haigusi, kimbutavad need siis piripinguli lihastega sportlasi või lihtsurelikke. NEED arstid, kes sportlasi "haigusest päästavad" ja neid tippkoormustega harjutamise juurde tagasi toovad, satuvadki ühel hetkel vastuollu kutse-eetikaga.

8. augustil Tour de France´ist ajendatuna lahvatanud dopinguskandaal ja prantsuse ja austraalia arstide dopinguavastamise viisid võib aga lahterdada oodatud sündmuste hulka - midagi niisugust pidigi maailm enne Sydney OMi teada saama. Hoopis olulisem on, mis edasi saab, kas käral-müral on ka konkreetne järg.

Eesti antidopingu keskuse juhataja Mihkel Mardna on hinnanguis otsekohene. Ta teab, et Sydney OMist võtab osa kirev rahvaste paabel - Austraaliasse koguneb ka nende rahvuste esindajaid, kes juba usulistel kaalutlustel ei sa verd anda, mistõttu olevat ebatõenäoline, et saaks rakendada uusimat võimalust tõestada, et atleet on kasutanud EPO-dopingut. Pealegi:polevat viimati pakutud dopingutuvastamise testid sada protsenti kindlad, esialgne rõõm olevat veidi vaibunud. "Veel pole head meetodit, et tõestada uriinist sünteetilise EPO kasutamist," teab Mardna.

Eesti atleedid on dopinguga õnneks vähe vahele jäänud - patustajaid on vähem kui kümme. Mardna sõnul satub aastas dopingukontrolli kolmkümmend eestlast ja dopinguproov on kallis lõbu. Üks testimine maksab 4000 krooni.