Uhke tunne: neli poega ja tütar!

Juuli võis heinakuu olla Saksa-, Prantsus-, või kusagil kandis otsatul Venemaal, aga Eestimaal oli ta nimi tänavu vihmakuu. Einoh, hein oli ilus, kohati kohe õige tubli, aga ilm nirumast nirum. Iga vähegi hallim pilvemütsakas laskis vett läbi ja neid mütsakaid läks üle taeva mitu satsi ööpäevas, kord mürinal ja välkudes, kord siiski ka natuke kuud ja päikest paista lastes.

Ühel niisugusel vihmavahel, mis juhtus seekord päevapikkune olema, mürras Ukuaru kaaruti tundidekaupa heinapõllul, nii et minul, naabrinaisel, hakkas süda valutama: traktorist, naabri-Andres pole suutäit hamba alla saanud ega vist lonksu vettki rüübanud. Kui siis mees lõpuks masina otsast alla hüppas ja, käsi päikesevarjuks, peremehe kombel pilgu tehtule lõi, pidin mina veel ja veel kord vaatama, enne kui ära vaatasin: traktorist oli Andrese 10-aastane poeg Tanel.

Õhtul tulid nad riburada väljadevahelist teed, teretasid üksteise võidu ja küsisid: tädi, kas me tohime teie õuest läbi jõe äärde minna? Kolme kanget mehepoega ja rahmeldajat õetirtsu vaadates turkas mulle pähe, et küllap oleks võetud jõkke müttama 7-kuine Joonaski, kui see selge sõnaga oskaks kaasa küsida.

Kuidas nii tragid lapsed saadakse?

- püüan toa ja saunakambri vahet tuiskavalt naabrinaiselt teada saada. Ukuaru ( nii nad oma Lääne-Virumaal Lahu külas asuvat talu kutsuvad) Imbi kõkutab naerda: algus oli umbes niiviisi, et üks alla 20-aastane lüpsja ja mõni aasta vanem traktorist, kes sellesama sovhoosi lauda lehmadele joogivett vedas, hakkasid teineteisele sügavalt silma vaatama ja...

Jäi siis veel aega poisile silma vaatamiseks, endal sul oli tol ajal 47 lehma lüpsta ja sööta?

Imbi: "Oh, eks pärast lüpsi jäi ikka ja...ja päris kena poiss oli, kangesti hakkaja kah." Aga pikemalt pole perenaisel mahti meenutada, sest veel on vaja rosoljet tuua ja kartulisalatisse lusikas torgata ja. Asi on nimelt selles, et 12. augusti lõunast pihta peetakse Ukuarul topeltsünnipäeva: perenaine Imbi saab 31 ja vanem poeg Aigar 11. Mida peremees Andres (36) kommenteerib nii, et kogu tema pere on enamvähem soojal ajal sündinud, tema üksi näinud ilmavalgust revolvripühade aegu ehk suure porise sotsialistliku oktoobripiduga kohakuti.

Mõni linnapoiss käib emme-issi käekõrval

Aga tõsiselt, kuidas nad teil nii tragid välja kukkusid? - pärin ma naabrilaste kohta edasi. Olen ju näinud neid autoga heinapalle vedamas, traktoriga karjamaad äestamas, kaarutamas ja vaalutamas, Tanel olla mees kündmaski. Mõni kümneaastane linnapoiss käib sel ajal veel tipa-tapa emme või issi käekõrval ja nuiab kartulikrõpse. "Ega need krõpsud meilgi nuiamata jää," naerab Imbi. Aga Andres toob toast pildi: "Vaata, mina olen oma poisse niiviisi kasvatanud". Nagu lugupeetav lugejagi näha võib, ripub mõnekuine Aigar üht jalga pidi isa käe otsas ja mehikese näost paistab selgelt välja, et ka pea alaspidi on vahva elu ja inimesi silmitseda. Andres:" Kui lapsi juba imikueast pihta nii- ja naapidi väntsutada, igasugu turnimist ja tiritamme teha, noh umbes nagu tuntud akrobaat Vello Vaher oma lastega teeb, siis tulevadki neist karmid kutid, kes ei karda keda kuraditki, traktorist, kombainist või kuulipildujast rääkimata". Muide, Andres Tiho on kaitseliitlane...

"Aga iga laps on meil ikka isemoodi,"

sekkub nelja poisi ja ühe tütre iseloomustusse missimõõtu mamma Imbi - Ukuaru 50-kilone pereema. "Kõige vanem, Aigar, on suur loodusehuviline, käib üksi binokliga metsas linde ja loomi uurimas. Ühtegi "Looduse kuldraamatu" saadet ei jätnud telekast vaatamata. Kui kartuleid võtsime, tõi hiirepesa purgiga koju. Isa käskis pojad lahti lasta, siis aga tuli Tanel ja andis kogu kupatuse kassile."

Masinamees Tanelist me jutuke algas ja edasi läheb isa sõnul niiviisi:" Kõik see raud, mis mul siin õue peal seisab, on ka Tanelil enam-vähem käpas. Saab teine hakkama iga traktoriga, GAZ-iga ja MAZ-iga, sõidumasinatest rääkimata. Ainult käsitsitööd teha ei viitsi."

Ivika (7) on tütar nelja poja vahel. Ema jutu järgi kärsitu traageldaja ja kus vähegi jaksab, teeb kõik vendade vigurid kaasa. Aga peseb nõusid ja hoiab Joonast ka, nagu naisterahvale kohane. Läheb septembris Lahu kooli 2. klassi, Aigar ja Tanel sama haridusasutuse 4. klassi.

Rando (6) - mis masti mees temast saab? Imbi: "Teda veel ei tea. Esialgu müttab kõik järele, mis vennad ees. Vahel käratatakse talle küll, et sina ole vait, sa ei tea tuhkagi, või veel vängemaltki."

Joonas, nüüdseks ligi 8-kuine meesterahvas, tahtnud nõnda kangesti teiste jõnglaste sekka, et asunudki varem tulema - keisrilõikega. Imbi:"Kõik see aeg, mis ma Joonasega haiglas pidin olema, sai Andres teiste laste ja koduse majapidamisega vahvalt hakkama. Ja pampersite vahetamine on tal ka tühiasi". Sünnipäevapeol istus pampersimees Joonas vankris ja vaatas, silmad pärani, kuidas vennad ja tosinajagu noorkülalisi palli korvirõngasse peksavad ja dziibiga ringi uhavad. Kui tibutama hakkas ja rahvas söögi-joogiga sauna kaminaruumi kolis, hüüatas ämm:"Issake, laps jäänd vihma kätte!"

Kahest kanakoivast teeb perele prae.

Ämm Maimu (ikka see meheema) ütles muudki, enda ja äia eest:"Meil on niisugune minia, kes meisterdab mittemillestki kah midagi. Kui tal on kaks kanakintsu, teeb tervele oma perele niisuguse supi ja prae et lase aga olla. Tema suust pole ma veel virilat sõna kuulnud, iga kord, kui helistan, ütleb: meil läheb hästi." Jaa, kui juba ämm ilusti ütleb, peab Ukuaru Imbi ikka veart noorik olema küll. (Väike-Maarjas, mis siitkandist kuigi kaugel pole, öeldud ju vanasti: harvast orja kiidetakse, miniat ei millalgi). Mis aga nimetatud kahte kanakoiba puutub, siis sünnipäevalaual oli neid küllap poolteist tosinat. Terve üle-eelmise õhtupoole kitkunud Imbi muude talituste kõrval üheksat kana et sõrmed konksus. Ja nüüd on nad laual - suitsubroilerid. Oma kokaknihvid sai pereemand ju tüdrukust peast Türi kodumajanduskallakuga loomakasvatuskoolist.

Mis kell suure pere ema hommikuti ärkab? Ei nii väga vara ühtigi, ütleb Imbi, meil ju lüpsikarja pole, ainult noorloomad, poolsada broilerit, kolm koera, hulga kasse, viiskümmend hektarit vilja ja natuke kartulit. Kui lapsed sügisel kooli lähevad, tõusvat ta küll enne kuut. Söök? No tavaline maainimese söök, soust ja kartulid lihaga, pudru. Suppi keedab oma kaheksa liitrit päeva peale, aga sellestki kipub teinekord väheks jääma.

Eks nendega saab ikka vatti ka.

On sul, Andres, tore tunne küll olla nelja poja ja ühe tütre isa?

Andres sügab kukalt ega lase oma uhkust nii väga välja paista." Mis ta nüüd tore või...Eks nendega saab vatti ka. Ükskord läksid mõnesaja meetri kaugusele jõe äärde allikat otsima, me oma kaev oli rikkis. Ootame, ootame, et kaua nad seal tuuseldavad. Hüüame, lähme otsima. Ei kedagi. Paari tunni pärast lasin koera lahti, koer võttis jäljed üles (Andres on ka jahimees - toim.), olid teised mööda jõe kallast, kus sügavaid hauakohtigi, oma poolteist kilomeetrit allavoolu põrutanud..."

Andres naerab:" Ükspäev küsisid, et kuhu teie siis emaga elama lähete, kui meie kõik neljakesi naised võtame. Mis ma vastasin? Eks ma umbes nii vastasin, et kuramus, oma paar-kolmkümmemd aastat tahan mina siin veel ise peremees olla."

Taevas tilgub. Poolteist tosinat mürsikut jõristavad dziibiga põldude vahel ja läbi jõe. Sünnipäevalauale kantakse pirakas tort. Vahukoore, ploomide ja kollaste vaarikatega. Ämma valmistatud, nagu pidupuhkudel alati.

JUTA ÜTS