Kas tõesti tulevad tabletid?

Olime kolleegi sünnipäeval Nõmmel. Sünnipäevalaps grillis aias vorste ja baklazaani, pakkus juurde hõrke salateid, mängelvat ja õhulist sampanjat, veini, külma viina seentega. Terve päeva sünnipäeva ootuses seltskond sõi isukalt, jõi janukalt. Jutuvada voolas omasoodu.

Korraga pikkis keegi jutu sekka mõtte, et mis siis küll saab, kui maailmas enam ei sööda, nälja kustutamiseks on vaid tabletid. Üks kui teine leidis, et see on nonsenss, maailm ei lähe iialgi sellele liimile, mõni aga vangutas kahtlevalt pead, et mine tea, kogu aeg muutub siinilmas midagi tarbetuks, aeg toob päevavalgele üha uusi seadeldisi-vigureid. Pealegi kulub ju toidu ostmise, valmistamise ja söömise peale niipalju aega, et oi-oi-oi. Aeg on aga raha.

Teisalt on ju teada, et toiduküllus ei too head. Rääkimata terviseprobleemidest, sellestki, et kindlustades inimesele hõrgu ninaesise, ei kipu ta looma, vastupidi - ta uinub.

Aga kes siis tööd rabab?

Kujutle vaid, tahad süüa näiteks merikeelt pistaatsiapähklitega, La Rochelle`i suppi, Strasbourg`i hanemaksapasteeti, Elsassi aprikoosikooki, võtad vastava tableti ja sa oled oma isu rahuldanud. Enam pole poode ega restorane, kus võid imetleda ja nautida toitu. Lihunikuteadused ja kulinaarne õpetatus koos vapustavalt ilusate kokaraamatutega vaob aegade hämarusse.

Lõpp. Enam ei taha edasi mõelda. Tahaks midagi süüa. Head ja ilusat.

SILLE MAKSIMOV