Tatar ausse!

Eestisse toodi tatar XVIII saj Siberist, kus seda kasvatasid tatarlased. Sealt ka nimi - tatar. Tatar pole teravili tavalises mõistes, ta kuulub tatarlaste sugukonda, tema vili on tegelikult pähkel. Tatar on meetaim.

Mäletan, et isatalus kasvatati EW ajal tatart peaaegu igas talus. See kooriti veskites valgeks, nii sai ka piimaga keedetud puder valget värvi. Taldrikul aurav kollase taluvõisilmaga tatrapuder maitses eriti lastele isuäratavalt.

Okupatsiooniaastail toodi teiselt poolt Peipsit tumeda värvuse ja mõrkja maitsega tatratangusid. Importtatar kõigepealt kuumutati, mis tegi koore lahti, aga pruun nahk jäi tangudele peale. Tatrapähklite kuumutamisel hävisid väärtuslikud toitained. Eestile omane tatratangudel on valge värvus ja puudub mõrkjas maitse, neis on säilinud elujõud. Kuigi kodumaine tatar on väga toitaineterikas, pole ta meie poodides enam nõutav toidukraam. Tõelist tatra mainet kahjustas sisseveetud tumedat värvi ja kibe-mõru maitsega tatratang.

Euroopa riikides müüakse tatart kalli hinna eest delikatesskauplustes. Ka tatra kestad lähevad mängu. Jaapanlased teevad neist patju ja madratseid. Neil magades tunnetatakse taime energiat, on tõhus peavalu puhul ning toimib kergendavalt unetuse ja silmahaiguste korral.

Ammustest aegadest on kasutatud tatra ürti, s.o taime lehti ja õisi. Selleks niidetakse tatar õitsemise algul ja kuivatatakse. Varred sõelutakse pärast kuivamist välja. Tähtsaim toimeaine lehtedes on rutiin - P-vitamiin, mis koos C-vitamiiniga muudab painduvamaks lubjastumisele altid veresoonte seinad, vältides nii rebendeid ja verevalumeid. Tatral on ka põletikuvastane mõju, teda on kasutatud külmakahjustuste, silma võrkkesta verejooksude ja kiirituskahjustuste puhul. Samuti aitab tatratinktuur kõrgvererõhu ravimiseks. Rahvameditsiinis on kasutatud tatrateri röga lahtistava vahendina.

HELDUR KARRO