Tapjaseen tegutseb

Augusti alguseks oli Venemaa Kesk-Lõuna piirkonnas surnud seenemürgitusse üle 100 inimese, Ukrainas umbes 120. Mürgituse oli Venemaal ja Ukrainas saanud ühtekokku mitutuhat inimest, neist umbes neljandik lapsed. Kriitilisemaks mürgituspiirkonnaks kujunes Voronez˛, kus juba seenehooaja alguseks juuli keskpaigas oli surnud 42 inimest, ellujäänuist enamus aga kannatavad tõsiste maksa- ja neerukahjustuste käes.

Sama hull näib olevat olukord ka naaberrajoonides - Kurskis, Belgogradis, Lipetskis, Rostovis, Tambovis, Volgogradis ja Luganskis. Seal oli juuli lõpuks 800 mürgitusjuhtu, neist 55 surnuid.

Spetsialistide hinnangul sõltub mürgituste edasine kulg ilmast. Et vihmad on jätkuvalt hoos, poleloota olukorra paranemisele - tegu on kahtlemata kõigi aegade suurima seenemürgitusaastaga. Millised on traagilise seenesuve kokkuvõtted, selgub ehk oktoobrikuus.

Kuidas surmaseenr ära tunda

Voronezi kandis on paarkümmend eriti mürgist seeneliiki, kuid ohtlikeim neist on siiski vaid üks. Nimelt salakaval kärbseseen Amanita phalloides, mille kohta venelased ise ütlevad "blednaja noganka" ehk kahvatu mürgiseen.

Seda liiki esineb ka Lõuna-Euroopas ja mõnel pool USAs. Valgevenes, rääkimata Baltimaadest, pole mainitud mürgitusjuhte täheldatud.

Voroneziz teatakse ka üht punakübaraga kärbseseent, mille mürgist ei surda, kuid mis halvendab nägemist kuni pimedaks jäämiseni välja.

Surma toova salakavala kärbseseene mürk mõjub see-eest aeglaselt. Esmasteks märkideks on oksendamine, kohutav pea ja kõhuvalu ning kõhulahtisus. Vaevused võivad ilmneda ka alles ööpäev pärast seene sissesöömist, mil ohver ei oska seda enam seentega seostada.

Ravi on raske ja pikaldane. Tihti võivad kahjustuda maks ja neerud. Lõpuks võib patsient surra südameriketesse.

Tapjaseen on välimuselt tähelepandamtu, ta kübar on tavaliselt hallikasroheline, kuid võib olla ka valge või punakaskollane. Nii võib teda hõlpsasti segi ajada venelaste nii ihaldatavate Russula "tõugu" pilvikutega.

RAUL TOOMAN