Sydney OM võib pakkuda meile tervist, kuid ei pea

Teiste kallal ilkumine või siis enesehaletsemine ei vii siin ilmas kuskile - moraali lugematagi on selge, et kui närv krussis, tuleb tervise, jah, just tervise taastamiseks hankida võimalus maitsta elujaatavaid emotsioone. Kust neid saada? Neile, kes Eesti taasiseseisvumise üheksa aastaga end vaevatuna tunnevad, aga ka neile, kes uueks eneseteostuseks lihtsalt jätkuvat elujõudu vajavad.

Teleseebikad võivad pakkuda ühele suurele kildkonnale võimalust argielust põgeneda, kuid kõigile see küll hingehädade keerdkäikudest väljapääs ei ole. Uuringudki tõestavad, et seebikate sihtauditoorium on veidi primitiivse elulähenemisega. Neile piisab seebikastki. Kuid mida peavad tegema need, kelle hingeelu heatahtlike silmviburlaste omast keerulisem?

Muidugi saab vaimset tervist taastada kõikvõimalike teraapiate abil, tuleb vaid tohtritelt nõu küsida. Kuid on teisigi võimalusi. Mõnele võivad leevendust tuua hoopis tugevad elujaatavad emotsioonid, mis seotud rahvuskaaslaste eduga. TV auditooriumi uuringud näitavad, et eestlaste eeldatavad edukad stardid suurvõistlustel (OMid, MMid) koguvad huviliste müriaadi, parandavad fännide enesetunnet ja kasvatanud töövõimet. Viimati seoses suusa-MMiga, kus vägitükke tegid Šmigun, Veerpalu ja Mae.

Nüüd terendab Sydney. On võimalikud elujaatavad viivud, seoses Noole, Kaaberma, Tiidemanni, Pertelsoni, Kirsipuuga.... Jälle on võimalus ammutada mõnus ports vaimuenergiat, tunda, et tervis pakatab. Kuid muidugi võib eestlaste käekäik Sydneys olla sellinegi, et saame sootuks kehvema annuse.

Maailm on suhteline - enesepettus ja võltsnaeratused ei pruugi toita. Aastaid on imetletud ameeriklaste oskust pidevalt naeratada, et pääseda ärritustest ja säilitada vaimne tervis. Meilgi hakkas TV ekraanile ilmuma üha rohkem kohtlasi naeratajaid, keda piinlik vaadata. Nüüd siis ilmusid teadlased, kes teatasid, et ameerikalik naeratamine võib hoopis laastav olla, sest inimese pidev põgenemine reaalsusest maksab kätte.

Sydneygi puhul võib kujuneda, et ajakirjanike ja asjameeste poolt kõrgele kruvitud ootused ja tegelikkus võivad liialt lahkneda - laastav hoop atleedile, aga ka fännidele. Küsimus ei olegi AINULT selles, kas OMile saadetakse Eestist liiga palju, vähe või parajal määral atleete, hullem võib olla, et ootusi krutitakse asjatundmatult. Aga kes ikka pessimistlikke prognoose heietada tahaks! Ainult paar tuntud isepead - Vaapo Vaher, näiteks, aga ka Jaan Talts... Ajakirjanikud tahavad muidugi VÕIMSALT kirjutada...

EOK on varunud esikaheksasse pääsenuile 3 miljonit krooni auhinnaraha. Ei tahaks ühelegi tõsipürgijale halba, kuid mõne spordijuhist asjamehe optimism kipub küll kainet mõistust ületama. Nelja aasta eest Atlantas ei küündinud ükski 45st atleedist medalini, Sydneysse siirduvast 33st on paaril võimalusi. Aga kui tulemused kujunevad "oodatust kesisemaks", saavad petta eelkõige NEED FÄNNID, kes andunult loodavad, kuid spordis pesitsevaid nüansse ei pruugi teada.

Edasine on lihtne - muserdavasse argiräsusse leevendust otsinud lihtinimene sapistub annuse võrra ja tast pole argielus karvavõrdki rohkem asja kui enne mänge. Seda ei tahaks. Tahaks hoopis, et kirgi ei köetaks tühjalt, et nähtust võetaks nagu ta on. Siis on sel tervistav toime.

Kõik see on mäng, võib mõni öelda. Ongi, kuid mäng, mis võib väga tõsine olla. On tõestatud, et tippsport võib tõsta fännid taevasse, kuid samahästi paisata ka põrmu. Väide, et maailmas on miljoneid inimesi, kes ei taha OMist kuulda, ei tähenda aga midagi, sest niisama paljusid puudutavad mängud lähedalt ja aitavad argielus vastu pidada.

OMi mõju inimhingele ja tervisele võib olla ja küllap ongi suurem kui seebikatel. Tasub loota, et võimalikult paljude eesti atleetidega leiaks Sydneys aset SEE TÕELINE, mis leevendaks ka fännide argihädasid. Sest hädasid on.

URMAS ESLON, ajakirjanik