Lugeja kirjutab
Lapse koolisaatmine on paljudele ülejõukäiv

Kindlasti vapustas mõndki Terviselehe lugejat 21. augusti Postimehes lehekülg, mis teavitas üldsust sellest, mis maksab ühe lapse kooli saatmine. Juba koolikoti sisu oli aukartustäratav summa. Küsitlusalused arvasid, et otsesed kulutused lähevad maksma üle paari tuhande.

500kroonine koolikott, 600kroonine pintsak, ligi 500ne välidress, üle 100kroonised sisejalanõud jne. Võib-olla on võimalik hankida ka odavama ranitsa, riideeseme jne., ent palju need hinnad ju ei erine. Ja kui erinevad, siis kannatab laps. Nii füüsiliselt kui moraalselt. Lapsel, kel pole pidevalt vajaminevat koolivarustust, kes käib halvemini riides, kel pole taskuraha jne., pole kerge koolis käia, isegi kui ta pea hästi lõikab.

Ning kui vanemad leiavad (tean üht vanemat), et isegi töövihikute ost käib üle jõu, siis mis rääkida viltpliiatsitest, värvilistest pliiatsitest, pintslitest, guassvärvidest, kui lapse koolipäevikki maksab 24 krooni. Vaeste inimeste (aga neid on ju palju) laps jääb pikapeale lihtsalt kooli ukse taha. Neil on ju piinlik koolis käia. Ja mida ta siis tegema hakkab?

Igatahes kooli ta ei kipu, kus teda narritatakse ja lollitatakse. Lapsed ju julmad. Ta läheb tänavale. Võib-olla tööle. Palju võimalusi pole.

Mis see siis on? Ei rohkem ega vähemat kui algav kapitalism. Harib end see, kes jõuab. Inimesed, kes jäänud alla sellele korraga alanule ajajärgule, kes pole suutnud tabada uue aja rütmi (neid on ju väga palju), peavad ohvriks tooma ka oma lapsed, rääkimata iseendist.

Aeg on paljudele sandimast sandim. Öeldakse, et raskused karastavad. Mingil vanal hiina vannil on sõnad - oota kannatusi. Teadagi, et need katsumused, mis ei tapa, teevad tugevamaks jne.

Kuid ma ei kujuta ette, kuidas ületavad raskusi need lapsevanemad, kel väiksemad palgad kui Eesti keskmine ja veelgi vähem, kuidas nad laveerivad nälja ja vaimsete probleemide kaalul. Ma arvan, et esimene kaalub üle ja päris võimsalt. See ju esmasem tarve.

Mul on tohutult kahju neist inimestest, kes peavad saatma sel sügisel oma lapsed kooli, kuid kel pole selleks eriti võimalusi. Kardan, et inimesed, kes sellistes olukordades on, ei taha end kuidagi avaliskustada ega oma muresid kurta. Kehv majanduslik seis pole ju asi, millega esineda.

Ent kurb tõde selgub alati pisut hiljem. Siis, kui on hilja.

MARJA PANK,
täiskasvanud lapse ema Tallinnast