Mihkel Loodus

Igaühes meist on territooriume, mille olemasolust me ei tea. Unenägudes püüame neid uurida, tihti saame nende olemasolust teada alles unenäo kaudu.

Doris Lessing

Unenägude tähendusrikkust loovisikule on tunnistanud paljud kirjanikud. Üks neist on inglane Graham Greene (1904-1991), kellelt on alates 1955. aastast eesti keelde tõlgitud 14 romaani - "Vaikne ameeriklane", "Meie mees Havannas", "Komödiandid", "Hirmu ministeerium", "Brightoni karamell" jt. Tema viimaseks jäänud raamat "Omaenese Maailm. Unenäopäevik" ("A World of My Own. A Dream Diary"), mis ilmus aasta pärast autori surma, koosneb tervenisti unenäokirjeldustest. Teos võimaldab heita pilku juba eluajal klassikuks nimetatud romaanikirjaniku pingelisele siseelule, tema raskesti tabatavatele loovuse allikatele, millest tal polnud muidu kombeks rääkida.

Raamatu motoks on G. Greene valinud kreeka filosoofi Efesose Herakleitose kaks ja pool tuhat aastat tagasi väljendatud mõttetera, et ärkvelolekus on inimene kõigi ühiskasutuses olevas maailmas, uinudes aga satub ainult temale kuuluvasse, omaenese maailma.

On hästi teada, et G. Greene pidas unenägude ja üldse alateadvuse osa loometegevuses üsna oluliseks. Nii mõnigi kord aitasid unenäod kirjutamisel tekkinud ummikust üle saada, uusi ideid genereerida. Alateadvuse ja kujutluste maailmas, kus kõik seguneb ja teiseneb, tundis kirjanik end koduselt ja mõnusalt.

"Mõnes mõttes on see autobiograafia," ütleb G. Greene teose sissejuhatuses. Ja tõesti, veelahe kirjaniku salajase unenäomaailma ja tegelikus elus kogetu vahel ei olnudki alati väga suur.

Raamatu aluseks on G. Greene'i enam kui 800leheküljeline päevik, kuhu ta aastail 1965-1989 märkis peaaegu iga päev üles oma unenäod. Elu viimastel kuudel tegi ta neist valiku. Mõni päev enne surma, kui tema tütar Caroline ja kauaaegne sõbratar Yvonne Cloetta teda Šveitsis Vevey haiglas külastasid, palus ta viimast unenäopäevik avaldamiseks ette valmistada. Enne siitilmast lahkumist küsis kirjanik Yvonne'ilt, kellele ta oli pühendanud romaani "Rännud tädiga" (1969, e. k. 1995): "Ei tea, kas seal on ka huvitav?"

"Vahel on lohutav mõelda, et on olemas maailm, mis kuulub üksnes sulle," märgib G. Greene päeviku sissejuhatuses. "Seda, mida sa sealses maailmas parajasti läbi elad, ei jaga sa kellegagi... Seal ei ole tunnistajaid. Isikud, kellega ma seal kokku olen saanud, ei mäleta, et oleksid minuga kohtunud... Ma olen lõunalauas vestelnud Hruštšoviga, salateenistus on mind saatnud Goebbelsit tapma..."

Greene aitab Hitlerit tabada

Kümme tosinat unenäokirjeldust on jaotatud 19 peatükiks: "Kuulsaid kirjanikke, kellega olen tutvunud", "Salateenistuses", "Riigimehed ja poliitikud", "Sõda", "Kirjatööst", "Reisid", "Haigus ja surm" jne.

Nii kohtus G. Greene unes ameerika prosaisti Henry Jamesiga, sõites koos temaga ööpimeduses jõelaeval Bogotasse. Ühel peol sai ta kokku prantsuse kirjaniku ja teatritegelase Jean Cocteau'ga, kelle boyfriend oli nina korralikult täis tõmmanud. Inglise luuletaja T. S. Eliot, kes oli vuntsid kasvatanud, arvustas karmilt G. Greene'i värsirida "Ilu teeb kuriteo õilsaks", küsides: "Mida see üldse tähendab? Kuidas saab kuritegu olla õilis?" Prantsuskeelses vestluses filosoofi ja kirjaniku J. P. Sartre'iga märkis viimane: "Te räägite prantsuse keelt suurepäraselt, aga ma ei saa sõnagi aru." Moskvas kohtus G. Greene Aleksandr Solženitsõniga, kes oli unenäomaailmas rohkem tuntud maalijana.

"Meie Ühises Maailmas olen ma kokku saanud paljude riigimeestega ja ainult ühe erandiga (Ngo Dinh) on nad kõik mulle meeldinud - Ho Chi Minh, Daniel Ortega, Allende, Fidel Castro, president Mitterrand ning eriti Gorbatšov, kuid vähesed neist on ilmunud Omaenese Maailmas," kirjutab G. Greene. Ühes unenäos aastal 1984 oli ta Kuubas ja nägi Castroga jalutades kibedasti nutvat meest, kes oli omakaevatud hauda matnud väikese lapse. Castro püüdis meest lohutada, öeldes, et nüüd laps enam ei kannata, ei tunne midagi. Ent see ei trööstinud meest. G. Greene tegi ristimärgi ja mees jättis kohe nutu, astus ligi ja ütles: "Ma aiman, et te kuulute nende hulka, kes mõtlevad, et ka pärast surma võib midagi olla."

Inglise salateenistuse antud ülesanded, tunnistas G. Greene, olid unenägudes huvitavamad kui tegelik sõjaaegne kontoritöö Briti luures. Nii tuli tal teha atentaat ühele peamisele sõjaroimarile Goebbelsile salarelvaga - sigaretiga, mille suits oli tappev. Kord tundis ta raudteejaamas ära vagunist väljunud Hitleri ja karjus: "Hitler, Hitler on elus!" Hitler püütigi kinni, G. Greene vestles temaga, siis viidi kirjaniku peale vihastanud sõjard ära.

Unenäomaailma üks meeldivaid tahke, märgib klassik, on see, et loomad räägivad niisama arukalt nagu inimesedki. Nii silitas ta kord vöödilist kassi, kes tasasel selgel häälel kiitles, et oli sel päeval püüdnud neli lindu. Kirjanik noomis teda teeseldud pahameelega, sest ta ise polnud eriline linnusõber. Kiisu vastas uhkelt: "Aga tead, ma sain nende eest nelikümmend kaks franki."

Päevik lõpeb unenäoga, kus G. Greene sepitseb ajakirja Time and Tide kirjandusvõistlusele luuletuse omaenda surmast. "On tarbetu lisada, et ajakiri ei saanud seda kätte," lõpetab autor.

Teatavasti ebaõnnestus G. Greene'i abielu ning tal oli aastakümnete jooksul nii mõnegi naisega tormilisi suhteid, mis kunstilises teisenduses kajastuvad ka tema teostes, näiteks romaanis "Armastusloo lõpp" (1951, e. k. 1995). Oma isiklikku elu püüdis ta avalikkuse tähelepanu eest varjul hoida ja oskas hinnata neid, kes samaviisi toimisid. Need, kes unenäopäevikust loodavad leida seksiseiklusi, peavad pettuma. "Elu erootiline külg näib neis ülestähendustes veidralt puuduvat, aga ma ei soovi asjasse segada neid, keda olen armastanud Omaenese Maailmas, isegi kui ma olen võimetu tsenseerima biograafe ja ajakirjanikke, kes kirjutavad neist Ühises Maailmas," vabandab G. Greene sissejuhatuses.

Raamatule eessõna kirjutanud Yvonne Cloetta küsis kord, kuidas G. Greene oma unenägusid nii selgesti ja detailitäpselt mäletab. Kirjanik vastas, et harjumus neid meeles pidada ulatub kooliaega, mil ta esimest korda unenäod päevikusse märkis. Ta oli läbi teinud psühhoanalüüsi ja arst nõudis, et ta unes nähtust üksikasjalikult jutustaks. Hiljem oli tal alati voodi kõrval laual paber ja pliiats ning unest ärgates, mida juhtus tavaliselt neli-viis korda öö jooksul, pani ta kohe kirja võtmesõnad. Nende abil tuletas ta hommikul unenäo meelde ja kandis päevikusse.

Unenäost otse romaani

Unenägudesse suhtus Graham Greene üldiselt tõsiselt ja hindas nende rolli kirjatöös. Just unes nähtust sai ta tõuke romaanide "See on lahinguväli" (1934) ja "Aukonsul" (1973) alustamiseks. Viimases on stseen, kus üks tegelasi selgitab oma vaateid Jumala ja inimese evolutsiooni kohta. See teooria läks romaani otse unenäost, kus kirjanik sellest kuulajatele loengut pidas, ehkki talle Ühises Maailmas lektoritöö ei meeldinud.

Raamatut kirjutades autor vahel otsekui samastub oma tegelasega. Mõnikord läheb asi niikaugele, et kirjanik ei näe enam oma, vaid tegelase unenägusid. G. Greene'iga sündis see romaani "Lootusetu juhtum" (1961, e. k. 1967) kirjapaneku aegu. Ühel ööl nähtud unenäo pildid ja mõtteseosed kuulusid nii selgesti teose peategelasele arhitekt Querryle, et järgmisel hommikul lülitas G. Greene unenäokirjelduse midagi muutmata romaani, kus see täitis sündmustikus olnud augu. See auk oli talle juba mitu päeva peamurdmist valmistanud.

"Mõned mu lühijutud põhinevad mälestustel Omaenese Maailmast," meenutab G. Greene. Novelli "Unenägu kummalisest maast" ainestik ongi peaaegu täienisti sealt. See on lugu rootslasest pidalitõbisest, kes läheb vanalt professorilt paluma, et ta paigutataks üldosakonnast üksikpalatisse. Lühijutu "Kogu kurja juur" sündmused, mis hargnevad 19. sajandi Saksamaal, on samuti otse unenäost paberile pandud.

Tulevikumälestused

Inimese psüühika salajastesse soppidesse tungimisel lootis Graham Greene abi ka unenägude ennustuslikest, ettekuulutavatest elementidest. See unenägude teine pool, märgib autor päeviku sissejuhatuses, on huvitavalt esile toodud J. W. Dunne'i raamatus "Eksperiment ajaga" ("Experiment with Time"). Unenäod sisaldavad raasukesi nii minevikust kui ka tulevikust. See, mis on teadvuse eest veel varjul, võib unenäos nii-öelda idaneda ja alles hiljem tegelikkuseks saada. Kui kirjaniku loomingu üheks lätteks on unenäod, kas siis on võimalik, et temagi tulevikusündmusi ette aimab? G. Greene'i arvates on see rahutust tekitav mõte. "Kui Zola kirjutas kaevandusse lõksu jäänud tööliste surmast mürgises õhus, kas ta siis kirjeldas "tulevikumälestust" omaenda surmast, mälestust lämbumisest oma söeahju vingu?" küsib G. Greene. "Võib-olla on parem, kui autor oma teoseid hiljem ei loe. Neis võiks leiduda liiga palju vihjeid õnnetule tulevikule."

Kirjanik toob kolm näidet oma 1939. aastal ilmunud romaanist "Salaagent" (e. k. 1994). Siin on kohti, mis näivad kuuluvat hoopis hilisemasse aega. Kaevuritelinna noortekamp, kes lihtsalt lõbu pärast korraldab plahvatuse kaevanduses, on iseloomulik õigupoolest sõjajärgsele ajale. Sõjajärgsesse aega kuulub ka salaagendi üks pelgupaiku, mere ääres asuv hotell Lido, mis oma organiseeritud lõbustustega meenutab hiljem Clactonis rajatud Butlini puhkelaagrit. Viimases käis G. Greene ühe oma kunstnikust sõbraga ja imestas, et seal on paljugi samamoodi nagu tema aastate eest kirjutatud romaanis. Ja kolmas näide. Salaagent kuuleb juhuslikult raadiost vestlust Indohiina probleemidest. G. Greene'i arvates oli seal 1939. aastal vaevalt midagi nii tähtsat, et sellest oleks Londoni raadios räägitud. Kuue aasta pärast aga algas Prantsuse-Vietnami konflikt ja veel kaheksa aastat hiljem seisis ajalehe Sunday Times reporterina sõdivasse Vietnami sõitnud G. Greene laipu paksult täis kraavi kaldal...

Graham Greene tunnistab, et võimed, mis viitavad ekstrasensoorsele tajule, ilmnesid tal juba lapsepõlves. Seitsmeaastasena nägi ta Titanicu hukkumise ööl unes laevaõnnetust. 1921. aastal pani ta oma psühhoanalüütiku tarvis päevikusse kirja unenäo laevahukust Iiri merel, mõni päev hiljem aga luges ajalehest, et just samal ööl oligi samal merel laev Rowan põhja läinud. 1944. aastal nägi ta unes maaga paralleelselt lendavat raketti, tulejuga taga, mõni nädal hiljem saatsid natsid oma imerelva V-1 Londoni peale. "Need on liiga triviaalsed juhtumid, et neid siia lülitada," ütleb kirjanik unenäopäeviku sissejuhatuses, "aga ma olen kindel, et Dunne'il oli õigus."

Graham Greene'i unenägude hämmastavale hoiatuslikule iseloomule viidates jutustab Yvonne Cloetta "Omaenese Maailma" eessõnas, kuidas kirjanik oli olnud ühel päeval ärevil ja ängis ning küsimusele selle põhjusest vastanud: "Ma nägin unes kohutavat õnnetust. Loodan, et mõnele mu sugulasele või lähedasele sõbrale ei ole midagi juhtunud." Paar tundi hiljem teatati raadios, et Korsika ja Nizza vahel, ainult kümmekond kilomeetrit kirjaniku korterist Antibes'is, oli lennuk merre kukkunud. Surma oli saanud ka kindral Cogny, G. Greene'i tuttav Vietnami-päevilt.

Kahe aasta eest nägi siinkirjutaja unes, mis vist küll midagi ei tähendanud, kuidas ta koos Graham Greene'iga jalutas Tartus Kivi tänaval oma lapsepõlvekodu poole. Juteldi kirjaniku romaanide elufilosoofiast, kusjuures unenägija teadis, et klassik on ammu surnud, ja kasutas korra lause alustuseks sõnu "Enne teie surma...". Vestlus käis eesti keeles, ilmselt mäletas külaline üht-teist maikuust 1934, mil ta Tallinnas puhkusel oli ja oma kohalikult giidilt anglofiil Georg Merilt ehk pisut eesti keeltki õppis. Selles põgusas unenäos nägi G. Greene välja nagu fotol, mis on avaldatud tema romaani "Südamesoov" (1948) eestikeelses väljaandes 1955. a.

Loomingupsühholoogiast huvitunud Graham Greene'i arvates leiavad alateadvusest abi küllap kõik loovisikud. "Alateadvus osaleb kogu meie töös," kirjutas ta, "see on otsekui neegerteener, kes meil keldris abiks on. Kui mingi takistus tundub ületamatuna, loen päeva jooksul tehtud töö enne magamaminekut üle ja lasen neegerteenril enda asemel töötada. Ärgates on takistus peaaegu alati kadunud ja lahendus enesestmõistetavana käes - võib-olla ilmus see unenäos, mis hommikuks meelest läks."

Kui tuua mõni näide eesti kirjandusest, siis Rein Põder on tunnistanud, et novelli "Põgeneja" kirjutas ta välja ühest unenäost, kus ta aina kellegi eest pages. Poetess ja kunstnik Kai-Mai Olbri võitis unenäos ilmunud luuletusega luulevõistluse. Ka Enn Vetemaad on unenäod aidanud: "Püüan end vahel sättida unelainele, kui novelli või näidendi kirjutamisel ilmneb mingi keerdsõlm. Aju ei lülita ennast ju täiesti välja. Tavaliselt saan unes palju vastuseid, mis on täiesti valed, aga üks võib ka õige olla."

(Lõpp)