Päev Kihnu saarel

3, 3 km lai ja 7 km pikk. Need on Eesti suuruselt 7. saare, Kihnu, parameetrid. Kuhu, häbi öelda, ei olnud veel minu jalajälgi sattunud. Ise tahan veel suur rännumees olla.

Mõtlesin - viimane aeg see häbiplekk maha pesta. Jalad selga ja padavai raamatukogu lugemissaali. Lappsin seal kõik suuremad päevalehed läbi. Oi kui palju on meil reisivahendajaid! Pakuvad saari ja saareriike. Palun väga: Malta - Vahemere pärl; Sri-Lanka - India ookeani pärl; Kuuba - Kariibi mere pärl jne. jne. Pärl siin ja pärl seal. Aga miks keegi ei paku Liivi lahe pärli - Kihnu saart? Lõpuks ometi. Bingo! Reisibüroo „Sirje &Voyage" oli võtnud selle lünga täitmise oma peale. Õige ka. Enne tuleb Nuustakul ära käia ja siis Pariisi. Tõele au andes, juhtus minuga vastupidi. Olles kauged pärlid läbi katsunud, naasesin kodumaiste juurde. Parem hilja, kui mitte kunagi.

Augusti viimase pühapäeva varahommikul astus just mitte väga suur grupp, kus päris noori kui ka päris küpseid inimesi, mugavasse bussi. Väike viivitus ärasõiduga, sest kirjutamata seadus ütleb: „Olgu reisiseltskond ükskõik kui suur või väikene, ikka leidub mõni, kes hiljaks jääb." Reisbüroo perenaine Sirje tutvustas reisiprogrammi, mille lõpetas sõnadega: „Head tukastamist!" Tegemist ju ikkagi varajase hommikutunniga. Varsti olimegi Munalaiu sadamas. Hommikukohv sadama hubases kohvikus ja viiski reisilaev „Vesta" meid tundmatu Kihnu, poole. Päev oli suvine ja Neptun heas tujus, meri oli hästi tasane. Keegi ei mallanud salongis istuda, vaid otsis pardal mõnusa koha. 50 minutit hilissuvist päiksevõtmist ja olimegi saarel, teadmata mis ees ootab. Ees ootas mõnus päev.

Sadamas võttis giid Maie ja Kihnu omnibuss meid oma hoole alla. Nooremal seltskonnal oli eriti põnev ronida Kihnu omnibussi elik lahtise veoauto tagakasti. Vanemal põlvkonnal tekitas see nostalgiat, sest ligi pool sajandit tagasi sai selliste „turismibussidega" Riias ja kaugemalgi käidud.

Ringsõit läks lahti ja valik oli sinu: kas kuulad giid Maie muhejuttu Kihnu kohta või jälgid saare omapärast, metsikuvõitu loodust, külakeste ilu. Kahte head korraga ei saanud. Otsustasin teise variandi kasuks. Esimese korvas brošüür „Kihnu saar".

Pea olime saare ühe vaatamisväärsuse, 1864.a ehitatud majaka juures. Kahjuks ei lubata juba mõni aasta huvilistel ronida tuletorni tippu.

Ühe korraliku reisiprogrammi juurde kuulub kindlasti mõne kultusehoone külastamine, nii oligi järgmiseks külastusobjektiks 16. saj ehitatud Lutheri kirik, millele 19.saj keskpaiku ehitati tsaari ukaasi kohaselt sibulkuppel. Arhitektuuriline kompott!

Põnevusega ootasin vanas koolimajas asuva muuseumi külastamist, sest lootsin seal näha Eesti ühe kuulsama, Kihnust pärit naivisti Jaan Oad'i töid. Kuid võta näpust. Originaaltööde asemel sai kiigata vitriinis postkaardi suuruses mitte just kõige parema kvaliteediga reprosid. Giidi sõnul oli originaalid viinud Mark Soosaar pärast Kihnu rahvamaja põlemist Pärnu, kartuses, et need satuvad veel mõne tuleroa ohvriks. Mark on täitsamees, kõva Kihnu patrioot. Praegu teeb kõik selleks, et saada raha uue rahvamaja ehitamiseks. Aga jätta Kihnu saar ühe tõmbenumbri - Jaan Oad'i tööde näol - vaesemaks, see on jama. Oleks võinud lasta teha siis originaalisuurused laserkoopiad, need raamida ja üles panna. Need oleks olnud paremad, kui praegu vitriinist vastu vaatavad reprod. Aga muidu saab muuseumis korraliku ülevaate Kihnu minevikust ja inimestest küll. Aega jäi vaid napiks. Muuseumi fondi suuruseks on ju üle 700 eseme.

Kõht hakkas korisema. Kehakinnitustund käes toimus vabas looduses. Menüüd meenutades paneb see praegugi, reisilugu kirjutades, suu vett jooksma. Kalasupp, ahjusoe suitsukala, mida sai peenutsemata sõrmedevahel süüa, kringel, millel oli rohkem rosinaid kui Tootsi soovil noore Kiire ristsetel. Joogiks kohv, morss ja värske piim. Eelistasin piima, seda enam, et egemist oli ehtsa, solkimata lehmapiimaga.

Pärastlõunase sisse mahtus kuulsa metskapteni Kihnu Jõnni haua külastamine ja folkloorikontsert. Enne kontserti tutvustas anasambli liige Rosalie Karjam, kuidas Kihnus kosjas käidi, rääkis Kihnu pulmadest, näitas, mis pidi pruudi veimevakk sisaldama. Kuna Kihnus puudub praegu rahvamaja, täidab selle ülesannet suviti Kihnu saare esimese haritlase, koolmeistri ja kodu-uurija Theodor Saare koduõu.

Natuke aega jäi ka omapead ringi hulkumiseks ja käes oligi tagasisõit.

Mida see päev andis? Kosutava-mõnusa enesetunde, kuid teadmise, et kuigi Kihnu saar on väike, on siiski üks päev selle külastmiseks napp. Palju jäi nägemata. Selle vea tahan parandada juba järgmisel aastal..

EDUARD TÜÜR,
karikaturistist rännumees