Mis toimub muusika kuulamise ajal?

Muusikast rääkimine või muusikast kirjutamine on mõneti selle kauni kunsti tegelikust sihist kõrvalekallutav. Juhib ju muusika meid sõnade, määratluste ja tõestamiste maailmast kaugemale. Sinna, kus helid, voogavus, harmoonia. Viidates tõigale, et verbaalsete targutuste kõrval on veel midagi. Üli-ülikaunist.

Kuigi helide maailm on põnev vestlusteema, pööraksin seekord rohkem tähelepanu selle kunsti otsesele mõjule. Puhas muusikamõju jõuab meile võibolla isegi vahetumalt kohale siis, kui muusikaga tegelemisega seotud kõrvaleesmärgid taanduvad. Kui musitseerimise nimel ei püüta ennekõike staaritseda, kui eesmärk pole konkurentidele ära teha jms.

Raskem on suuri muusikalisi elamusi saada elukutselistel muusikutel ja helirezissööridel, kes päevast päeva kõrvadega tööd tehes naudivad palju muusikat ja sealjuures märkavad neis palades pisimaidki viperusi. Nad saavad suurema rahuldustunde heliplaatide vahendusel, kuigi elav muusika on vaatamata mitmetele tehnilistele puudujääkidele ikkagi ehe. Ehedam.

Kontserdisaalis või bubibaaris ei kosta võib-olla alati kõik kavatsetu täpselt ja omavahel välja nii nagu plaaniti, aga seda korvab kummatigi erinevate kuulajate reageeringutest tekkiv õhustik. Seda ei saa ju eirata.

Mis toimub muusika kuulamise ajal?

Me lõdvestume. Me ei kuula ainult helisid - me hoomame helide vahendusel ka ennast. Ning helidemaailmast tulvab energiat. Igas meloodias, rütmis ja kooskõlas on sõnum, kuigi seda ei väljendata näiteks instrumentaalmuusikas mitte üldsegi verbaalselt. Lauludes küll, aga sõnad on vaid laulu üks osa. Ühes laulus oleks justkui mitu sõnumit, ühte kannab tekst ja teist puht muusikalised tegurid.

Muusikastiile ei tarvitseks väga vastandada ega paremusjärjestada. Sealjuures ei maksaks - oma muusikat - unustada. Raske ja kergema muusika eristamine on mõneti suhteline.

Halba ja head muusikat tasuks küll eristada, kuigi siingipuhul on väga palju võimalusi hakata maitse üle kaklema. Maitse üle vaieldakse või mitte, see kas tasub või mitte - maitsed on iganes einevad.

Ka on iga muusikakonkurss muusikute sõnul küll vajalik, aga hirmus subjektiivne. Iga muusikastiil on äärmiselt lai mõiste.

Ent iga stiili on võimalik kasutada religioonides ja muusikateraapias. Suuremaid eelarvamusi ei vääri ka konkreetsed muusikainstrumendid. Pole ju maailmas pilli, mille võimalused oleksid ammendatud.

Kuulaja muusikamaitset mõjutavad generatsioonimõjud, harjumused, ärakuulatud muusika hulk ja kaasinimeste mõju.

Elu näitab - millise muusikaga kõrvad teismelise eas on harjunud, seda kuulatakse eluaeg. Lemmikmuusikat, mis mõjub tasakaalustavalt, ei ole põhjust alahinnata. Häbeneda. Maailmas, kus on hästi palju liigkontsentreeritud muusikat, võib mõni lihtsam, näiteks kolme duuri lugu olla meloodiliselt geniaalsem. Ka oma lauluhäält pole põhjust häbeneda. Viisipidamistki saab parandada, sest see on ju mõnikord pelgalt lohakas laulmine.

Ka ei pea viisi iga suur muusik, kuigi võib kuulata õigesti. Muusikaline mälu on arendatav nagu muu mälugi.

Isetegevuslik musitseerimisprotsess on nagu tervisesport, kus eesmärgiks pole võrdlemine vaid protsess iseenesest. Aga see ei tähenda veel valede nootide propageerimist.

Olen paljude suust kuulnud kurtmist, et muusikat pole enam kuskil kuulata. Kuigi elava muusika valik on nüüdisajal ju laiem. Pea igat liiki muusikat võib kuulata ka raadiojaamadest. Aga selle jaoks oleks vaja teada raadiote kavu. Valikuta kuulamine, mjah, on nagu muusika surm. Maksaks jälgida reklaami!

ANDRES KLEMET
muusikahuviline