Päevavalgus muudab rõõmsamaks

Valgus on looduse kingitus. Kui meid ümbritseb päevavalgus, valitseb rõõmus meel, mured pole enam nii koormavad ning me saame eluvõitluseks julgust.

Kuidas siis päevavalgust säästa? Kust see päevavalgust säästva aja idee üldse tuli? Kes hakkas seda esimesena kasutama? Vastuse annab nendele küsimustele ajalookroonika.

Encyclopedia Britannica ütleb, et päevavalguse ideega tuli välja Benjamin Franklin aastal 1784. Rohkem kui sajand hiljem võitles selle eest aktiivselt inglane William Willett.

Ühel varajasel suvehommikul ratsutades pani ta tähele, et paljude majade aknaluugid on suletud. "Milline päevavalguse raiskamine!" võis ta ilmselt mõelda. Ta hakkas Briti parlamendis võitlema kellakeeramist puudutava seaduseelnõu eest. Kui vaid kõik kellad keerata 80 minutit - neljal korral 20 minuti kaupa - kevad- ja suvekuudel edasi ja sügisel tagasi, saaksid inimesed õhtuti päevavalgust paremini ära kasutada. Kuid enne seaduse parlamendis jõustamist Willett suri.

Mis veenis poliitikuid lõpuks järele andma ja päevavalgust säästva aja kehtestama?

Nad soovisid laastava Esimese maailmasõja ajal hoida kokku kütust, vähendades nii vajadust kunstliku valguse järele. Samadel põhjustel haarasid ideest kinni teisedki riigid. Inglismaal kehtestati koguni topelt suveaeg. See võimaldas nihutada kella suveajal kahe tunni, talveajal tunni võrra.

William Willettile on püstitatud monument kui "väsimatule suveaja eest võitlejale". Kiri päikesekella all ütleb: "Horas non numero nisi aestivas", mis tähendab: "Ma ei arvesta tunde, kui need pole suvetunnid".

Paljud meedikud ja bioloogid seisavad vastu kella pidevale keeramisele. Põhjendades oma nõudmist inimese biorütmide segiajamisega, põhjustades meis stressi.

Mõned riigid on juba loobunud pidevalt kella edasi-tagasi nihutamisest, võttes arvesse ainult päikese vööndiaja.

Välisajakirjanduse põhjal HELDUR KARRO