Rõõm maalimisest

Viimsi haigla taastusravi keskuse eestvõtmisel sai tervishoiumuuseumis teoks näitusmüük, kus peale huvitavate ideede ja värvide võib tunnetada tugevate inimeste aurat, kes pole alla andnud ega kehalist nõtrust loobumiseks kasutanud. Nad on suutnud iseenda ja teistegi elu ilusamaks joonistada, selle sõna otseses mõttes.

Selle haigla kunstitoa patroonid on neuroloog Natalja Zenevitsh ja kunstnik Marju Bormeister, kes nii mõnelegi lootusetult nukrameelsele või tuimalt ükskõiksele on sisendanud elujõudu teha midagi ilusat. See ilus on olnud peaaegu kõigile joonistusetoa külastajatele erakordne. Seekordne näitus oli Sergei Grosevi ja kunstnik Marju Bormeistri päralt.

Rääkigem sedakorda Sergeist( 39). Ta saatus ja tahe toime tulla meenutab mulle üht imelist kohtumist Rootsi kunstniku Marie Alexandersoniga 7-8 aastat tagasi. Marie ema oli raseduse ajal tarvitanud talidomiidi, mida 60. aastail välisriikides kui absoluutselt ohutut unerohtu soovitati. Tütreke sündis emaüsast õlgadeni kätetu. Aga tal oli õnn kuuluda tugevasse perekonda. Ema-isa kasvatasid tüdrukukesest enesekindla inimese, kes tuleb kõigega toime. Lõpetas ülikooli, on töötanud mitmes firmas. Korraldab üksinda majapidamist. Juhib autot. Reisib. Maalib. Jalgadega. Tema näitusel Tallinnas me tuttavaks saimegi. See nägus daam on jäänud mulle alatiseks tahtejõu, enesekindluse ja uskumatult piiramatute inimvõimete teokstegija võrdkujuks.

Sergei Grosevi õde Marina Verhogljad: "Serjoza on kinnine inimene, ta ei räägi kuigi palju oma tunnetest. Aga ta igatseb alati Viimsi haiglasse, mitte ainult joonistamise pärast, seal on ju ka huvitav ja lõbus. Kodus aitab teda minu abikaasa. Vaip rullitakse kokku ja Serjoza sätib oma kunstiasjad põrandale. Peaaegu kõik, mis siin näitusel vaadata ja osta, on põrandal tehtud. Põlvitab paberi ette ja hakkab tegutsema."

Sergei: "Ega see nii küll ei ole, et kohe joonistan. Ma mõtlen enne umbes kaks päeva ja siis joonistan kolm päeva. Kõige raskem on leida huvitavat ideed, ma tahaksin, et see oleks midagi uut, ebatavalist. Sellel näitusel on väljas vist 15 tööd. Raamid teeb mulle üks haigla meistrimees Arvo."

Näituse avamisel ütlesid tunnustavaid sõnu Viimsi haigla juhid, sponsorid ja muuseumirahvas. Sergei on oma esimesel tähtsal välisväljapanekul erutatud, ta ema silmis helgivad pisarad. "Ma armastan kollast värvi, see on päikese ja soojuse värv," mõtiskleb ta."Kui maailm on alati päikesepaisteline, oleks rõõmus elada." Sergei Grosev on reisinud läbi terve Eestimaa, saared välja arvatud. Ka oma ema sünnimaal Pihkvas on ta lapsena käinud. Mulle paistis, et kõige õnnelikum on ta ometi olnud kunstnikuna. Viimsi haigla tegevusteraapia kabinetis. Aasta tagasi panid seal, algul ebalevalt ja ehk isegi hirmunult, dr Zenevitsh ja kunstnik Bormeister aluse ühele õnnestavale väljundile - kehalise ja vaimse tervise kosutamisele kunsti abil.

Sergei Grosevi ja Marju Bormeistri tööde näitus-müük "Rõõm maalimisest" tervishoiumuuseumis Lai t.28 jääb avatuks 30. septembrini, sissetulek läheb Viimsi taastusravikeskuse toetuseks.

JUTA ÜTS