Rahvajooksud edenevad vastavalt elatustasemele

Suurte rahvajooksude korraldaja UNO LIPP kinnitab, et meie jooksud arenevad nii, kuidas rahakott lubab - osavõtumaksud on Eestis kolm korda väiksemad kui Soome suurtel jooksudel, auhinnad on palju pisemad kui maailma suurjooksudel, kuid häbeneda polevat meil ka midagi.

Üks suur möll - SL Õhtulehe Rahvajooks - on möödas. On nüüd rahu majas, oled välja puhanud?
UNO LIPP: "Välja puhanud veel ei ole, aga rahu paistab majas olevat. Tavaelu rütm tuleb tagasi."

Nädal enne Rahvajooksu toimus Tallinna I Sügisjooks. Peaks olema võimalus võrrelda enda korraldatud SL Õhtulehe jooksuga. Pealegi näib kujunevat, et ühesuguste jooksumaade tõttu võib Sügisjooks kujuneda Rahvajooksule konkurendiks?
Rahvajooksu kohta peaksid arvamuse ütlema teised, Sügisjooksu kohta võin aga öelda, et natuke palju kulus neil jõudu enda näitamiseks. Neid kahte jooksu ei saa tegelikult võrrelda - Sügisjooksul oli jooksjatele lõpuks diplom, hernesupp ja üks õun, meil oli pikema distantsi lõpetajatele medal, särk, toidupakk, TOPis ujumine... Kui auhindu vaadata, siis kiireimatele olid auhinnad enam-vähem samad. Kui Sügisjooku korraldajad panevad auru ka edaspidi ainult reklaamile ja jooksjad midagi ei saa, siis võivad nad, ma ei taha öelda, et end kõrvetada, kuid tõsine jooksumees tuleb siis Rahvajooksule.

Nimekas treener Uno Källe ütles Sügisjooksul, et rahvajookse ei sa kunagi liiga palju. Kas jagad arvamust?
Kui Soomes võis kümmekond aastat tagasi maratone lugeda ühe käe näppudel, siis nüüd teeb iga küla oma jooksu. Soomlaste kogemus on näidanud, et domineerivad kaks suurt maratoni, teised on viiekümne kuni saja osavõtjaga ja sellele tasemele jäävadki. Inimesel on peale jooksmise veel muud ka teha. Kui teatud üritused on taseme saavutanud, jäävad nad püsima ja väiksematele ei jätku lihtsalt inimesi. Võin saja kolmekümnele inimesele homme hüüda, et tulge välja ja nad tulevad. Aga et saada rohkem, see tahab juba suurt tööd.

Oled rahvajookse korraldanud aastaid. Mis on praegu mõtlemise koht?
Püüame ikka jälgida, mis mujal maailmas toimub. Oleme AIMSi liikmed, saame pidevalt infot - vähemalt ühe bülletääni kuus -, mis mujal maailmas jooksudel toimub. Olen käinud suuremaid rahvajookse vaatamas - igal sügisel Helsingi sügisjooksul, tänavu Turu maratonil... Olen isegi Tais käinud maratoni vaatamas. Euroopas on suurem osa jookse vaatamata, osasid olen videolt näinud. Ega meil palju häbeneda ei ole. Muidugi, me ei suuda tagada täielikult elektroonilist ajamõõtu - meie inimesed ei suuda seda veel kinni maksta. Rahvajooks sujus siiski ka tänavu hästi, kuid muu maailmaga võrreldes on rahaline pool - auhinnad - suhteliselt väikesed. Kuid Eesti oludes nad ei ole väikesed. Samas on osavõtumaks, näiteks Soomega võrreldes, kolm korda odavam. Vastavalt elatustasemele. Ja tavajooksja saab meil ikkagi sama, mis saadakse mujal - särgid, medalid...

Soomlane on rahvajooksude korraldajana paras mõõdupuu. Mis kandi pealt nad meist ees on?
Neil on näiteks liidriautol tabloo peal. Selle hind on nii kõrge, et selline asi jääb meil ostmata. Kuid üldiselt palju vahet pole. Elu on näidanud, et kui vahepeal meie jooksjad sõelusid Soome vahet, siis enam sinna väikestele jooksudele palju käijaid ei ole. Kodumaal on odavam.

Mis jääb meil jooksukultuuris vajaka?
Meil tullakse veel viimasel jooksueelsel päeval, nõutakse ja tahetakse - korraldajate peale keegi ei mõtle. Korraldajad ei suuda kõike viimasel päeval teha. On nii, et medalid tellin Saksamaalt, võib-olla ka särgid tuleb järgmisel aastal tellida Saksamaalt - kummaline, välismaalt tuleb odavam kui Eestist. Pean kõhutundaga ütlema, palju mul jooksule inimesi tuleb. Tänavusel Rahvajooksul oli nii, et jooksueelsel õhtul helistas veel kümmekond inimest, küsisid, kas, kus ja mis. Inimene ei viitsi varem infot hankida. Seda sooviks küll, et registreerimist viimasele minutile ei jäeta. Ainuke lahendus on viimastel päevadel stardimaksu tõsta. Aga see on paremaks läinud, et kui oled kehvem jooksja, siis ei ronita enam esimesse ritta, ja tagapool pole ka enam väga hullu trügimist. Mure on nendega, kes esmakordselt rahvajooksule tulevad. Internetis ja lehtedes on infot küll, kõiki ei jõua suusõnaliselt koolitada. Soomlastel on maratoonarite kool, kus õpetatakse, kuidas rahvahulga seas joosta.

Viimastel aastatel on Eestis olnud terviseüritustel surmaga lõppenud juhtumeid. Kas arstid ei suuda päästa või polegi neil midagi päästa?
Ühest vastust pole. Tartus oli kaks surmaga lõppenud juhtumit järjest. Ühel juhul kukkus mees mu silme all kokku, arstibrigaad oli sealsamas. Mees oli kogu elu sporti teinud, seal ei olnud tõesti midagi teha. Teine juhtum - rada oli metsas, kiirabi ei olekski kohale saanud. Soomes nägin pargivõistlusel, kuidas jooksjad teatasid üksteise abil, et ühel jooksjal on paha. Kulus kakskümmend minutit, enne kui kiirabi jõudis jooksusummast läbi. Midagi polnud enam teha - läbi inimeste ei sõida. Massiüritustel peab olema ruumi ka kiirabil. Berliini maratonil hukkusid ikkagi kaks jooksjat - kõigi tervis ei ole ühtemoodi loodud. Kedagi pole vägisi jooksma aetud, inimene peaks ise ohtu tunnetama. Kui on paha, lõpeta ära, mine rahulikult auto või kiirabi peale.

URMAS ESLON