Reet Paavel: "Olen jalgade peal inimene."

Endine balletitantsija Reet Paavel, nüüd Tantsu ja Näitestuudio juhendaja räägib oma elust, tööst ja tervisest.

60. aastate lõpus oli lastehalvatuse buum, meie kõrvalmajas surid lapsed. Ema-isa rääkisid meile, lastele, hiljem, et tõusid öösiti hirmujudinatega ja kontrollisid voodis meie jalgu. Siis me ei tajunud nende hirmu täiel määral. Olime ju lapsed. Mäletan, igal õhtul söödeti meile küüslauku. Eetrit tupsutati suhkru peale ja mett. Ehk tänu sellele läks see pauk meist mööda. Tallinnas balletikoolis pidasin kolm aastat vastu suurelt jaolt saiakestega, raha oli vähe, aga tervis ei halvenenud. Mind peeti üheks tervemaks lapseks. Kõik põdesid midagi, mina mitte. Öeldi - Reet on nagu raudnael.

Aga mis teisi häiris ja mind ennastki, nutsin iga päev. Tundsin koduigatsust. Hommikust õhtuni pisarad voolasid. Usun, see oli üks põhjus, mis hakkas südamele lööke andma.

Põlved hakkasid järsku meeletult valutama, ma ei saanud enam jalgu viiendasse positsiooni. Arvati, et tegemist on kehalise koormusega, mis järsku kasvas. Pealegi oli üleminekuiga. Mind viidi polikliinikusse, tehti füsioteraapiat. Tagantjärele olen kindel, et sellega oleks võinud isegi jalad ära rikkuda, sest füsioteraapia on ju mõnikord kahjulikki. Asi paremaks ei muutunud - tervis läks käest. Tekkis nõrkus.

Mis sai edasi?

Mul diagnoositi südamereuma. Dr Kook võttis mu veenist verd.(Siiani oli ainult füsioteraapiat tehtud.) Reumaprotsent veeniveres oli ilmselt üsna aukartustäratav... mina ei teadnud asjast õieti midagi, tohtrite terminoloogiat ei taibanud ka, arstid olid näost valged, mind kutsuti konsiiliumi. Tehti südamekardiogramm, misjärel ahhetati-ohhetati, et kuidas see laps üldse jalgade peal püsib.

Mind saadeti Tartusse prof Kõrge juurde. Mind vaadati üle. Siis jäeti ukse taha. Kuulsin, et isa-ema teispool ust nutsid, pärast käis selline jutt, et kas jään üldse ellu või... ma ei tea. Balletist rääkimata. Seda mitte mingil juhul. Sellele tõmmati kriips peale. Balletikoolis loeti mulle sõnad peale, et Reet, pole midagi teha, me ei taha, et ka meie balletikoolis oleks kirst (Leningaradis oli üks balletitantsiatar ennast surnuks näljutanud). Mind pandi haiglasse. Halb oli olla, aga ma ei võtnud seda asja väga tõsiselt. Mulle tehti intensiivravi, manustati palju tablette. Enesetunde järgi ei suutnud muutusi tabada, ent kardiogramm paranes, reuma ka.

Kuidas siis balletiga jäi?

Kogu aeg kordasin, et balleti ma ei suuda jätta. Kinnitasin, suren ära siis, kui ei tantsi. Poolteist kuud olin Tartus Maarjamõisas haiglas. Sain brednisalooni sisaldavaid ravimeid. Läksin näost paiste. Traagika. See andis südamele uue hoobi. Ei julgenud ennast peeglist vaadatagi. Seda enam, et üks arst hirmutas - nii võin jääda kogu eluks. Mäletan, pidevalt olid mingid ähvardused. Tekkis hirm, mis on ju kõigele halvale taimelava.

Olingi teelahkmel. Arst ütles, las kool otsustab, kuidas balletiga jääb. Oli aeg, mil lõpetasin Liia Leetmaa juhendamisel balletikooli ja mind võttis Tiiu Randviir ja veel neli tüdrukut (olime andekad) oma õpilasteks. Tiiu Randviir toetas mind, tõi mulle raamatu "Ameerika stange", kus tõestati, et treeningut saab teha ka nii, et pole südamele koormav. Anusin, et mind ei visataks koolist välja... Elasin Kivimäel õe juues ühikas. Ärkasin hommikuti kell 6, võimlesin ja läksin kooli - nii kogu aasta. Riigieksamid tegin arstide järelevalve all.

Haigus, elu ja töö. Kuidas neid ühitasid?

Kooli ajal käisin mitut puhku Venemaal sanatooriumides. Kislavodskis olid väga head ravivõimalused. Aitas. Estonias töötades oli mul võimalus end ravida ka Moskvas kuulsa tohtri prof. Mironova juures, kelle juurde ravile oli väga raske saada. Temalt said abi kõik kuulsad vene sportlased ja balletitantsijad, samuti tsirkuseartistid. Sain minagi.

Ilmselt on mul süda eriti tundlik hingeasjade suhtes. Tekkisid armumised, tulid pettumused. Tallinnas kooliajal mõjusid väikesedki pisiasjad-ebakõlad üsna rängalt. Tagantjärele olen kindel, et süda sai enam kannatada just läbielamiste tõttu, mitte nii väga kehalisest koormusest. Tartus "Vanemuises" töötades oli enne etendust tohutu hirm, kas saan hakkama või ei. Mind kontolliti, kas võin tantsida, olin pidevalt arstide järelevalve all. Kuid reuma kohta öeldakse - see on nagu tuli tuha all.

Nii et ballett südant ei kahjustanud?

Vastupidi. Ballett hoidis mind. Üks arst ütles, et treenimata südamega poleks ma nii kaua elanud.

Reet: "Minu teine abielu oli õnnelik."

Oled teist korda abileus?

Esimene abikaasa oli balletitantsija, temaga polnud lapsi. See oli tragöödia.

Olime ka liiga erinevad. Praegu on minu isiklikus elus ebamäärane olukord.

Minu teine abielu oli väga õnnelik. Praegu on sellest kahjuks vaid mälestus.

Ometi oled praegugi nii õnneliku näoga.

See on näitlejameisterlikkus. Kõrgemal tasemel. Pealegi on mul fantastiline tütar Elizabeth ja puudel Pamela. Ja palju häid sõpru.

Oled looduse poolt palju saanud. Sa oled esinenud ka sõnalavastustes, filmides.

Vanemuise teatrist räägiksin vaid ülivõrdes, sest sealt sain nii tantsu- kui draama kogemusi. Estonias ainult tantsisin. Kui mu esimene mees õppis Moskvas teatriinstituudis majandust, katsusin astuda Moskva GITIS`sse. Sain sisse draama ja kinonäitlejate kursusele, kus sai õppida nii lavastajaks kui näitlejaks. Hiljem võttis meie kursuse üle Anatoli Vassiljev, kes on praegu maailmakuulus lavastaja. Tema käe all lõpetasin selle kooli punase diplomiga. Vahva kogemus. Lõime erateatri, käisime välismaal, mu tütar oli siis kolmekuune, võtsin ta Saksamaale ja Austriasse kaasa, tegin etendustes kaasa. Siis pakuti osalust ülemaailmsele reisile. Nädal anti mõtlemisaega. Mulle öeldi, see on kullaauk, sellest ei saa loobuda, sest ei tea, mis oleks antud, et saada Vassiljevi erateatrisse. Seal olid sellised nimed nagu Petrenko, Filozov ja Poljakova, Andreitsenko jpt. Ma loobusin - tütre pärast.

Kuidas mõjub su tervisele töö balletistuudios?

Kui balletitantsijana pensionile läksin, alustasin tööd balletistuudioga. Mulle meeldib lastega töötada. Sain hakkama. Aga kui peres tekkisid abikaasaga ebakõlad, läks raskeks. Kui hakkasin lastega eelmisel aastal "Giselle`i" lavastama, siis ei taibanudki, et olen nii läbi. Niisuguseid asju tabatakse alles hiljem. Vajusin kokku.

Kuidas kirjeldaksid oma haiguse sümptomeid?

Pea hakkab ringi käima. Valud on südame piirkonnas. Ka kätes, õlgades. Vahel lähevad käed külmaks. Vasaku silma veresoon muutub nähtavaks. Kord üle tee minnes hakkasin tuikuma, korraga olin lumes pikali. Mõni võis arvata, et olen purjus. Peaks minema kontrolli. Mul on väga palju tuttavaid ja häid südametohtreid. Praegu võtan ainult validooli. Paar nädalat tagasi kasutasin ohtralt looduslikke ravimeid. Aaloe oli hea, tulin kõige raskemast välja. Konjak on ka hea. Hoiab toonust. Ka kohvi joon palju.

Kas sul on kahju, et balletitantsijana ei saanud haiguse tõttu anda endast maksimumi?

Jah, eriti kui mõlten kunagise klassi peale, mida Liia Leetmaa ja Tiiu Randviir juhendasid, siis leian, et olekisn ehk võinud ka Gisellle`i tantsida. Ent ma jätkan õpetajana. Ballett on kogu aeg mu elus tähtis olnud.

Kuidas end iga päev vormis hoiad?

Hommikul jooksen Pirita-Kosel, kodu lähedal15 min, võimlen. Võtan ka puudli kaasa. Tütre Elizabethiga tantsin kodus päris palju. Ei kasuta lifte. Käin meelsasti. Võin lõpmatuseni käia. Istuda ei salli. Olen jalgade peal inimene.

Suitsetamine on külge hakanud. Mitte küll palju, aga tunnen, see on nagu massohhistlik harjumus. Leian, et isiklik elu on naisele väga tähtis. Mõrad selles annavad valusalt tunda.

Kas elu on jaganud sulle vajalikke tarkusi, kuidas edasi elada?

Tagantjärele olen tark. Väga nõudlikuks muutunud. Aga ma ei hoia keelt hammaste taga. Olen sellega vist päris palju suhteid ära rikkunud. Usun, et see, kellele ma tähtis olen, võtab mind just sellisena nagu ma olen. Püüan õppida vigadest, mitte teisi süüdistada. Ja usun, et saatus mõistab kohut nagunii.

SILLE MAKSIMOV