Ühe lõpp ja teise algus

29. septembril on mihklipäev. Paljud tänapäeva inimesed ehk ei teagi, mis päev see selline õieti on. Ega ise ka hästi mäleta, tuli ikka pilk vastavasse raamatusse heita. Lauri Vahtre "Maarahva tähtraamatus" on öeldud, et Eesti rahvakalendris lõpeb mihklipäevaga 5kuuline suvi ja algab talve poolaasta.

Haljalas öeldi - mihklipäev on esimene talve jõulu. Ka kriipsutati alla seda, et "sääsk on mees mihklipäevani", et mihklipäevane lõunatuul kuulutab sooja ilma terveks sügiseks ja talveks jne.

Mihklipäevaga pidi välitööde hooaeg läbi saama. Seda tähistati pidude ja kooskäimistega. Naistel algasid tubased tööd.

Eks ole need, kel aiamaad, nüüd suures koristamistuhinas. Ja koristada on teadagi, küllaga. Aiad raskuvad õunte, ploomide, kreekide, murelite jne all.

Tuttav aiapidaja ütles, et teeb sel aastal sisse vaid ploome, kreeke - õunte jaoks enam aega ei napigi. Tõepoolest, nii saagirikast aastat annab mäletada. Oli nii aia kui metsa aasta. Küllap meenutab mõnigi meist neid korve seenekuhilaga, mis metsast koju toodi.

Ühe lõpp ja teise algus. See on nüüd käes. Soojus taganeb, jahedus hiilib ligi. Suveriietega pole enam midagi peale hakata. Tuleb üle kontrollida talvevaru. Valmistama hinge talvele vastu, sest eks ole pime aeg hingele raskem.

Ja kiviga ongi visata hingede aeg. Looduse surmakuu, mil meenutatakse esivanemaid.

SILLE MAKSIMOV