Lugeja küsis väikeseõielise pajulille kohta.

Väikeseõieline pajulill (Epilobium parviflorum) on botaaniliselt üks liik suurest pajulillede perekonnast. Looduses on mitme nimega pajulilled (karvane, väikseõieline, mägi-, soo-, mets-, kink-, roosa jt) läbisegi kasvanud. Eristada on võhikul raske. Meie aedades sama tavaline umbrohi nagu malts, naat või nõges. Pajuga pole mingit pistmist. Tegu on rohttaimega. Oma koduaias on mul 3-4 pajulille liiki kindlalt esindatud. Hoolimata pidevast juurtega väljarohimisest on pajulill visa kaduma. Kõigil neil liikidel on ravitoime põiele ja eesnäärmele. Kasutatakse teena. Tee ei ole mürgine ja seda võib juua igapäevateena. Botaaniliselt lähedane taim on põdrakanep. On samuti kasvajavastase ja rahustava toimega põierohi. Aitab eesnäärme vohamise vastu.

Pajulilledel on piigikujulised lehed. Õied on väikesed ja roosakad. Vili on kupar. Küpsenult kuprad avanevad, seemnetel on lendkarvad. Taime varred on alates juurest kergelt punakad ja neid on kerge murda. Taim õitseb suve läbi. Teeks korjatakse ürti terve suve jooksul taime õitsemise algul. Kuivatamisel saadakse kindlasti karvane droog.

Et pajulille ära tunda, tuleb leida inimene, kes teda looduses tunneb. Kindel on külastada botaanikaaeda või loodusloomuuseumi, kus botaanikud taimi tutvustavad. Julgustan otsima mitte ühte kindlat liiki nimega väikseõieline pajulill vaid lihtsalt pajulille. Ka müügilolevates pakendites on droog, mis koosneb mitmest liigist väikeste õitega pajulilledest.

JUTA MÖLDER,
bioloog