Hämamine ei lahenda probleemi

Õdede palgaküsimuse taga seiseb kogu arstiabi tuleviku lahenduse võti.

Kahjuks käsitletakse seda probleemi hetkel ministeeriumi, haigekassa ja nüüd ka ametiühingute poolt demagoogiliselt. Püütakse probleemi lahendus veeretada tervishoiuasutuste juhtide kaela. Tahetakse asjasse pühendamatule publikule jätta mulje raviasutuste juhtide suutmatusest õieti majandada, puudulikust oskusest nn rahade kanaliseerimisel jms, mis kokkuvõttes ei võimalda töötajatele väärilist palka maksta. Ei taheta tunnistada tõde, et tervishoiu käsutuses momendil oleva rahaga pole võimalik kõiki pooli rahuldavat abi tagada.

Seisus, kus ministeerium ja haigekassa on arstiabi hinna kujundamisel seisukohal, et 100 rahaühiku olemasolul 100 haigusjuhu ravimisel saab ühe raviprotsessi hinnaks olla 1 rahaühik (tegelikud kalkulatsioonid näitavad hinnaks aga 2,5 ühikut), ei ole raviasutuse juhtidel kusagilt võtta vahendeid palgatõstmiste rahuldamiseks. On ainult kaks lahenduse varianti: 1. Olemassoleva rahahulga puhul vähendada oluliselt arstiabi mahtu. 2. Olemasoleva arstiabi mahu säilitamisel leida täiendavat raha.

Kui tahame demokraatlikus ühiskonnas jõuda meid rahuldava tulemuseni, peame probleemist rääkima ausalt, valgustama kõiki külgi, et kaaskodanik saaks sisust aru ja seaduseandjal oleks võimalik vastu võtta ühiskonda rahuldav otsus.

Arstiabi rahastamise mehhanismi on vaja kardinaalselt muuta. Raviteenuse ja terviseuuringu hinna kalkuleerimisel tuleb arvesse võtta mitmeid nüansse. Näit hinna palgaosa arvestamise erinevus ambulatoorse ja statsionaarse abi juures. Viimasele tuleb lisada seadusega ettenähtud lisatasud (õhtune ja öötöö, töötamine puhkepäevadel ja riiklikel pühadel). Hinna sisse on senini arvestatud töötasu, olema peaks aga palgafond. See tähendab, et kui teenuse hinnas on näit arsti tunnitasu määratletud 50 kr, saab palgana välja maksta kuni 30 kr (33% sotsiaal-maksu - puhkusetasu - täiendusel olemise kompensatsioon jne). Faktiliselt palga maksmiseks 50 kr tunnis peaks palgafond ravitegevuse hinnas olema 50x(1,55-1,6) ~ 80 kr. Statsionaaris moodustab palgafond sõltuvalt tervishoiuasutuse etapist ~ 50-54% kogu kulutuste mahust. Voodipäeva hind sõltub põhiliselt kokkuleppest, kui suur on töötajate töötasu, sest koosseis on fikseeritud nõudmistele, mille alusel väljastatakse litsents - 15 patsiendi kohta 1 õe post jne. Olenevalt intensiivravi osakaalust ja raviasutuse liigist (aktiivravi, taastusravi, hooldus jne) kõigub töötundide arv, mis kulutatakse ühe voodipäeva kohta 6-9,5-ni. Võttes keskmiselt 8 töötundi ühe voodipäeva kohta ja 20 krooni keskmiseks tunnitasuks kulub palgale (fondi) ühe voodipäeva kohta 8 x 20 x 1,5(1,6) = 240 (256) kr. Kuna muud kulutused on prakiliselt nn fikseeritud (söök, kommunaalmaksud, ravimid jne) ning võttes arvesse, et palk mooduatab 50% kogu maksumusest, on voodipäeva minimaalseks hinnaks 480 (512) kr. Arvestada ega vaielda nagu polekski millegi üle.

Eestis laekub ravikindlustuse eelarvesse 4,2 mljrd kr. Sellest rahahulgast lõikavad kopsaka tüki väljamakstavad hüvitused (haigus- sünnitus- ja hooldus-hüvitused) - 800-850 milj kr, ja soodusravimite kompensatsioon - 500 milj kr. Lisanduvad haigekassade ülalpidamiskulud, ennetusprojektide rahastamised jms. Ravitegevuseks jääb järele 2,7 mljrd kr ehk ~ 64%, sellest omakorda ~1,7 mljrd kr konkreetselt haiglaraviks, mis on 40% ravikindlustuse eelarvest. Olukorras, kus raviks ettenähtud summad ei ole 3 aasta jooksul (1999, 2000, 2001) suurenenud, kahandab hinnaindeksi tõus (8-10% aastas) 2001.a ~ 25% võrra osutatud arstiabi üksuste arvu võrreldes sama summa eest antud abiga 1998.a.

Et saada pilt kaasaegse haiglaravi maksumusest, toome võrdluseks haigla eelarve Soomes. Helsinki uues Suurhaiglas (4,8 tuhat aktiivravivoodit ning 6,8 tuhat pika- ja taastusravi voodit), mis teenindab 1,42 milj elanikku, on haiglaravivajaduste katmiseks 18 tuhat töötajat, eelarve 6,8 miljrd marka (~18,8 mljrd kr). Eestis seevastu kokku 10,5 tuhat voodit, 13 tuhat töötajat, eelarve ~1,7 mljrd kr. Töötajate palgarahaks jääb Suurhaiglal 4,6 mljrd marka (~12,4 mljrd kr) ja ravitööks 2,2 mljrd marka (~6 mljrd kr). Eestis jääb ravitegevuseks 800 milj kr. See teeb 7,5kordse vahe põhiliselt samade hindade (aparatuur, ravimid, põetusvahendid) puhul, mis mõlemal pool lahte ühe konkreetse haigusjuhu puhul on vajalik maksta.

PEETER MARDNA,
Magdaleena Haigla peaarst