Sydneys käivad mängud. Rõõmustada või parastada?

Telekanalid ja trükisõna paiskavad maailma ja iga inimolluse suunas Sydneys toimuvat. Kõigile ei pruugi OMil sündiv lähedane olla - see puudutus võib olla lihtsalt võõras. Aga ei peagi, kuid olematuks ei saa Austraalias praegu toimuvat muuta.
OMi kui nähtuse üks mõte on kombata inimvõimete piire - käib eksperiment nagu teistelgi elualadel, kus loodetakse ja vajatakse arenemist. Mängu on tõmmatud atleedid, teadlased, rahamehed... Ei puudu farmakoloogia.
Sydneys toimuvat võib endasse ahmida kodus, OMile minemata. Keegi ei keela piirduda ka ainult külma statistikaga - kes palju suutis, keda võitis, mis värvi medalile lähedale jõudis. Ei mingit rõõmustamist, ei mingit parastamist. Ja mängudel ei muutu miski karvavõrdki, kui mõnisada miljonit inimest peab nähtust atleetide mõttetuks enesepiitsutamiseks ja ei taha OMist kuulda.

Aga-aga... Täna ja homme on Sydneys need päevad, mil eestlaste iidolil Erki Noolel tuleb teha kümmet ala. Erkist on ohtrasti räägitud-kirjutatud, ta ise pole ka peaaegu ühelegi ajakirjanikule ära öelnud - kümne ala ja mitmeteistkümne väljaande mees, nagu ta on. Midagi uut Erkist öelda on keeruline, parim tee ongi nüüd, kui ta Sydneys oma püüdlusi uue õnnestumisega pärjaks.
Mõned päevad tagasi kohtasin tänaval Erki ämma - proua Kivist, kes oli tuliselt õnnelik, et Budõlin tõi Eestile avamedali (tol hetkel polnud Pertelsonil veel medalit taskus). Kirglik Kivine jagas arvamust, et Erkil on nüüd sootuks lihtsam tegutseda - üks metsik vastutuskoorem vähem. Ja ta ruttas oma tütart Kadrit Sydneysse Erkile toeks saatma.

Kulunud, kuid haljas tõde - sport liidab rahvahulki ja ärgitab rahvustunnet. Väikerahvastel tuleb muidugi oodata, ja mitte ähmi täis minna, kui edu KOHE ei tule. Sydney OMi valgustajad läksid esimestel päevadel küll ähmi täis, aga eks neidki tule mõista - koduatleetide edu on ju valgustajate üks eneseõigustusi.
Budõlin ja Pertelson on oma teod teinud, Jaanson end üle mitme aasta teostanud, Tammert võtnud, mis võtta oli ... Käes on Erki Noole ja Indrek Kaseoru tund.

Imeline on kiidetud-kirutud tippsport küll, sellele vaatamata, et üks osa inimesist ei tee tast väljagi. Imeline juba seepärast, et ühel hetkel teiseneb see mäng millekski muuks - mõttetutest ponnistustest pole jälgegi ja sünnib hoopis mõnus lummus.
Siiski, me ei tea veel, kas mõned nädalad pärast OMi paisatakse maailmale niisama hullud uudised nagu pärast suvist Tour de France´i, kus dopingupatustajaid leiti tavatult palju. Ei tea veel, kas EPO-dopingu avastamise uued moodused on tõesti vähemalt mõneks ajaks osutunud pöördeliseks. Midagi on juba teada - tavatult palju on viimasel hetkel OMist loobujaid. Kõik nad ei saa vigastatud olla, ka farmakoloogidel peaks olema jälle mõtlemise koht...
Ebameeldiv seis on ka lätlastel. Neilgi on nüüd atleet - sõudja Andris Reinholds -, kes hankis endale tiitlivõistlusel dopingukahtlustuse. Parastamise ja ahastamise koht küll, kuid ikkagi pole MÄNGUD TERVIKUNA nii kitsas nähtus, et doping domineeriks ja oleks kaks nädalat kestva ettevõtmise ainuke tõsiselt võetav ollus, mis kõlama jääbki. Seda ei tahaks, ja nii see ka pole.

Mis rahasse puutub, siis minul ei ole põrmugi vastu, kui keegi eestlastest teenib kulla eest miljoni või hõbeda eest 700 000. 500 000 on käes Budõlinil ja Pertelsonil. Õnn kaasa - nad on end kümme aastat teadlikult ja andunult piitsutanud, arstide käes ravida olnud, kuid ikkagi end heas mõttes nähtavaks jaksanud teha.
Rahvuskaaslastest medalimeestel on kõigile olulist öelda, mida ühte lausesse ei haara. Üks võimalikke seletusi võiks kõlada - emapiimaga saab iga inimene maisesse ellu kaasa hea hulga olulist, mis aitab mõista ka teiste õnnestumisi ning kasvatab elujaatust.
Selleks küll Sydneyt pole vaja vaadata, et vihast lõhki minna.

MÕTISKLUS
URMAS ESLON, ajakirjanik