Tõrunoos ärgitab huvi

Meie tammetõrusaak valmib septembri lõpus või oktoobris, mil pärast esimesi tugevaid öökülmi variseb tammedelt enamus vilju. Rikkaliku tõrudenoosi ei kanna tammed mitte igal aastal.

Sügisel valmivate tõrudega toimub mitmeid biokeemilisi muutusi. Väheneb suhkrute hulk ja kasvab tärklisesisaldus. Küpsevad tõrud muutuvad ka õlirikamaks. Tõrude valmimisel väheneb nende veesisaldus ja pidurdub toitainete juurdevool viljadesse.

Paljud loomad peavad tõrudest söögikraamina vägagi lugu. Ka inimesed on eri aegadel kord rohkem, kord vähem tammetõrusid söönud. Ja sageli ei ole tegemist veendunud taimtoitlaste veidrustega. Toiduallikana pole tammetõrudel põhimõtteliselt väga vigagi, sest nad sisaldavad 40-60% tärklist, umbes 5% kiudaineid, ligikaudu 4% valke ning samaväärses koguses ka õlisid ja rasvu. Märkimisväärselt on tõrudes veel vett, kuni 15% ja parkaineid - 6-9%. Viimased takistavadki kõige enam tammetõrude söömist, sest tekitavad mõru maitse. Viimase vähendamiseks on inimesed leotanud tõrusid enne söömist vees või röstinud neid.

Ammuste aegade leivavili

Aastatuhandeid tagasi kasutati tõrude jahvatamisel saadud jahu ikaldus- ja näljaperioodide üleelamiseks. Arvatakse, et Kalifornia aladel elanud indiaanlased sõid suurtes kogustes tõrusid juba ligikaudu 8000a tagasi. Neilt pärineb nähtavasti ka esimene primitiivne tõrude töötlusviis. Kogutud tõrud purustati ja neid leotati mõru maitse eemaldamiseks vees. Seejärel tõrutükid kuivatati ja tambiti jahuks. Nii et tammetõrusid saab lugeda isegi ammuste aegade "leivaviljaks". Iiri ja Inglismaa muistsed preestrid, kes tammedest väga lugu pidasid, toitusid samuti põhiliselt tõrudest ja marjadest, uskudes, et tõrude söömine tõstab nende vastuvõtlikkust üleloomulikele jõududele. Mitmetel Vahemere äärsetel maadel kasvavate tammeliikide tõrud pole mitte ainult söödavad, vaid suisa meeldiva maitsega. Selliste magusamaitseliste tõrude jahu lisatakse seal näit kakaole ja (okolaadile. Aasia maadeski osatakse tamme söödavatest viljadest lugu pidada. Tõrusid kasutati seal mitmesuguste lihatoitude maitsestamiseks. Sageli söödeti nuumloomadele enne tapmist ohtralt sisse erilise maitsega tõrusid, et ka nende liha omandaks hõrgu maitse.

Tõrukohv

Meil Eestis on tammetõrusid söödud vaid näljaaegadel, millal tõrujahu segati jätkuks leivajahu hulka. Tõrujahuga on eesti talupojad ka sigu nuumanud, kuid piiravaks osutus just tammede ja sellest tulenevalt ka tõrude nappus. Alates XIX saj lõpust segati röstitud ja peenestatud tõrupuru ka kohvi hulka või kasutati seda lausa kohvi aseainena. Tõrukohvi valmistamiseks anti 1925. a, järgmised nõuanded. Küpsed tõrud korjatakse sügisel, vabastatakse kestast ja pestakse mitu korda veega. Seejärel tõrud kuivatatakse ja peenestatakse. Tõrutükid paigutatakse hästi suletavasse raudnõusse ning neid röstitakse tule kohal pidevalt segades seni, kuni nad pruunistuvad. Pärast jahtumist jahvatatakse tõrutükid pulbriks. Pulber on pruuni värvusega, kohvile omase lõhnaga ja nõrgalt kootava maitsega.

Nüüdisajal tõrutoidud eestlaste seas populaarsed ei ole, kuid üksikud taimtoitluse entusiastid neid ikkagi valmistavad. Tõrudest võib valmistada keedist, jahvatada jahu, millest omakorda küpsetatakse kas leiba või isegi torte. Sageli selliseid toite tarbida ei tasu, sest tõrudes on mitmeid bioaktiivseid ühendeid, mis meie tervist mõjutavad.

Unustada ei tohi tõrude osa rahvameditsiinis. Ka Eestis ilmunud vanemates ravimtaimi käsitlevates raamatutes soovitatakse tõrukohvi kasutamist kõhulahtisuse puhul.

URMAS KOKASSAAR