Sügis paneb torisema

Sügisemõtted on tusameelsed. Ei minda ju vastu soojusele, valgusele, rohelistele aasadele. Tuleb talv, hanged ja külmavärinad. Pessimism muudab teadagi tujutuks ja torisejaks. Tuleb tunnistada, et talve lähenedes on toimetusse helistajad rohkem vingus ja halvatujulised. Kevaditi ja suvel aga kostub helistajate häältes enam rõõmuhelinaid.

Hiljuti pahandas üks lugeja telefonitsi, et leht avaldab ühte temale ebameeldiva raadiojaama reklaami. Ta riidles ja riidles ning lõpuks viskas telefonitoru hargile sõnades, et sellepärast enam meie lehte ei telli. Või teine näide. Helistajaks noor naine, kes oli kohe väga kuri ühe reklaamteksti peale, kus tema arvates figureeris ülearune apostroof; küll ta katsus oma pahameelt välja valada, hüüatades endast päris välja minnes: "Mis te seal ometi teete? Võtke end ometi kokku!" Jne.

Olen mõelnud, miks just seda sorti helistajad ei taha oma arvamusi, kriitikat või vihjeid saata e-maili, faxi või posti teel, mis tõsi, oleks palju soliidsem ja meeldivam. Sageli on helistaja närvis, ei suuda end õigesti väljendada ning tekivadki arusaamatused. Miks siiski eelistatakse suhelda telefoni teel? Kaldun arvama, et telefonitsi on soodne võimalus kähku välja valada oma sant tuju, teha seda pealegi suure soojaga. Ja nii mõnus on vihasööstu järel telefonitoru hargile visata, et voh, saite! Teen ettepaneku siiski oma pahameelt kirjalikult avaldada, sest see on usaldusväärsem. Pealegi ei raiska kallist tööaega.

SILLE MAKSIMOV