Mis üks mees veel elult tahta võib?

Tugev sale mees, naerunägu ees, kohvitass käes - ju ta anekdooti räägib? Ei, Lembit Tamm (56), Eesti Energia jaotusvõrgu vaneminsener, ei räägi anekdooti. Ta räägib vähkkasvajast, mis ligi 32 aastat tagasi ta maost välja lõigati.

Kas mäletate, missuguste kaebustega te tol korral arsti juurde pöördusite?

Ainuke sümptom oli söögiisu vähenemine ja see toimus järsku. Sellele järgnes suur kehakaalu langus, kaalukaotusele lisandus nõrkus. Vahel ajas ka oksendama. Aga mingit valu ei tundnud. Kui ma veel üsna ülikooli lõpus (Lembit Tamm lõpetas 1967.a Tallinna Polütehnilise Instituudi energeetikateaduskonna) kaalusin 75, siis enne maooperatsiooni vaid 51 kilo. Diplomieelsel praktikal tundsin, et minuga on midagi väga viltu. Mulle kirjutati tuusik Essentuki ravivetele, aga sellest reisist ei olnud kasu.

Mis võis olla kasvaja põhjustaja?

Põhjusi võis olla mitu, aga ka vaid üks arvatavaist. Enne haigestumist olin tugev nagu raudnael. Tegin kõvasti sporti, eelkõige poksi, olin maanoorte kahekordne meister. Tõsi, Türil 10. klassis haigestusin luutuberkuloosi, nii et terve 1960.a suvi läks selle nahka. Aga Paide haigla kirurg Bruno Põder, ka ise sportlik mees, tegi mu jalale operatsiooni, laskis sealt paar klaasitäit mäda välja ja pärast jooksin selle jalaga juba TPI-s välja I spordijärgu.

Et ei kuulunud komsomoli, ei antud mulle ülikooli päevasesse osakonda suunamiskirja, mul tuli astuda õhtusesse. Samal ajal töötasin "Ilmarises" lukksepana. Iga kuu lõpus oli hullumeelne plaanitäitmise kampaania, tööpäevad venisid vahel hommikusse. Mäletan, et kõige pikem tööpäev kestis 36 tundi. Pealegi oli tsehhis pidev tolm, suits ja tervistkahjustavate värvide ving. Olen mõelnud, et ka pidevad löögid poksimatside ajal mao piirkonda võisid haiguseni viia.

Kas sel ajal uuriti magu ainult röntgenis?

Ei, juba oli ka gastroskoop, ainult et üsna jõhker riistapuu. Tuli heita selili lauale, pea üle ääre ripakile, et tohter sõrmejämeduse jäiga sondi saaks jõuga makku suruda. Sellest ajast vist nimetabki rahvasuu gastroskoopi mõõgaks. Minule tehti uuring Pelgulinna haiglas ja positiivse tulemuse tõttu suunati kohe Hiiule onkoloogiasse. Seal oli tolle aja moodsaim aparatuur, muuhulgas ka peenike elastne jaapani gastroskoop. Rinnaku all tundsin aga juba ka omaenda käega tihket umbes 80 mm läbimõõduga tükki.

Kas sel ajal patsiendile rasket diagnoosi ei öeldud?

Keerutati jah mitut moodi, et maos on polüüp või midagi sarnast. Aga kui kirurg Väino Rätsep teatas, et tahab mulle operatsiooni teha, usaldasin teda täielikult ja nõustusin. Aimasin, et see on mu viimane sanss. Anestesioloog oli Uku Kuningas, mu koolivend Türi päevilt, ka tema andis julgust. Ja 8kuine poeg Guido, kelle pilt mul haiglas öökapil seisis, justkui kinnitas: isa, sa saad terveks. Olin siis pisut üle aasta abielus.

Taassünni päev on muidugi täpselt meeles?

See oli 17. märts 1969, kui õhtul kell 5 narkoosist ärkasin, operatsioon oli alanud kell 11. Doktor Rätsep teatas, et tegime sulle peensoolest uue pisikese mao. Kahe nädala pärast sain haiglast koju ja siis järgnes keemiaravi.

Kuidas see uus pisike magu oma suurt ülesannet on täitnud?

Kõige raskem oli neelata, toit jäi nagu millegi taha kinni. Arstid ütlesid, et söögitoru ja uue mao ühendus on ainult 10 mm laiune, sellest sentimeetrisest avausest pidi siis kogu mu päevamoon läbi minema. Kord neelasin kogemata tükikese apelsinisektorist, see sulges mu söömise ja joomise täielikult kaheks päevaks, enne kui tohter sondi ja näpitsate abil takistuse söögitoru lõpust välja võttis. Neelamistakistus püsis, tasapisi järele andes ligi 25 aastat.

Kas pärast operatsiooni tuli jääda putrudele, püreedele, piimatoidule?

Süüa võis ja võib absoluutselt kõike, ainult et peenestatuna ja vähe korraga. Olen harjunud toitu põhjalikult läbi mäluma, mis on teatavasti kasulik ka igale tervele seedetraktile. Pärast operatsiooni tekkis tohutu nälg, see kestis mitu aastat. Praegugi söön viis-kuus korda päevas. Pärast kodust hommikueinet söön paari tunni pärast tööle kaasavõetud võileiva ja joon kohvi, kella 12 paiku sööklas pool suppi või praadi, kella 5 ajal kodus lõunastan kõige tugevamalt, õhtul tass teed ja mõni väike suupiste. Joon päeva jooksul üldse palju teed, tee sisaldab B-grupi vitamiine ja parkaineid. Aga iga päev pärast lõunasööki joon ka ühe "Saku" tumeda õlle.

Õlut on peetud seedeorganeid ärritavaks ja veel maoski edasi käärivaks joogiks.

See oli pooltoores nõukogudeaegne "Zhiguli", praegused õlled on küpsed joogid ja sisaldavad samuti B-vitamiini. Ainult et mu alkoholitaluvus on pärast lõikust tublisti vähenenud, õlu või 100 grammi kuiva veini hakkab kohe pähe. Et mul üks väga oluline organ puudub, on selle 32 aasta jooksul tulnud ette mitmeid terviseprobleeme. Magades valgub vahel sapp hingekõrisse, hing jääb natukeseks ajaks lausa kinni, see häire on viinud ka kopsupõletikuni. Kõrge peaalusega magamine aitab probleemi vähendada. Mul on väga aeglane pulss ja madal vererõhk. Probleeme on olnud ka hemoglobiiniga, olen seepärast haiglaravil olnud.

Aga ma suhtun oma väikestesse tervisemuredesse positiivselt ja usun, et Jumal on mind ja mu peret siiani hoidnud. Juba piiblis on kirjas, et Jehoova saatis maailma nuhtlust, et inimene hakkaks õigesti mõtlema. Olen sügavalt veendunud, et mured ja kannatused õilistavad, karastavad ning on edasiviiv väljakutse.

Korrapärane toitumine ja magamine eeldab kodust reziimi?

Kõike saab korraldada ka reisil. Suvel käisime terve perega väikebussis Lätis, Leedus, Poolas, Tsehhis, Saksamaal, Austrias, Sveitsis. Ilus reis oli. Olen ka jahi- ja kalamees, Kakumäe lahest on välja toodud nii lesta, ahvenat, siiga, forelli kui lõhet. Pean kalatoidust väga lugu ja see sobib hästi ka mu pirtsakale seedetegevusele.

Nii mõnigi inimene teeb igast tühjast asjast endale suure mure. Teie paistate olevat üksainus suur rõõm.

Elurõõmu parim näide oli mu äi, kes viimased paarkümmend aastat oma elust oli täiesti pime. Ta ei kurtnud kunagi, vastupidi, ta oli alati eluga rahul ja vist isegi õnnelik. Üldse on mu abikaasal elujõuline ja tugev suguvõsa, nad on mulle alati suurt tuge pakkunud. Aastaid tagasi, pärast keemiaravi arvasin, et ma peale ainukese poja rohkem lapsi ei saa. Aga läks teisiti: meil abikaasaga on nüüd kaks poega, mõlemad üle 1, 90 m ja üle 100 kilosed elu ja tööga hästi toime tulevad mehemürakad, ning veel keskkoolis käiv tütar. Mu abikaasa on muusikaõpetaja. Ehitasime Tabasallu maja. Ehitamine kestis küll kümme aastat, aga nüüd on ta valmis. Öelge, mis üks mees veel elult tahta võib?

JUTA ÜTS