Surmanuhtlus meeldib nii jaapanlastele kui eestlastele

Ameerika Ühendriigid, Jaapan, India - riigid, kus senini kehtib surmanuhtlus ning vastuseis selle kaotamisele, ületab kaugelt pooldajate määra.

Surmanuhtlus on Eestiski ajakohane teema, kuna kuulume väheste tsiviliseeritud riikide hulka, kus õigussüsteem inimesi vägivaldsesse surma saadab. Kuigi tegelikult pole ka meil surmanuhtlust aastaid rakendatud.

Surmanuhtlus on keelustatud 108 riigis. On siiski rida riike, kus sellest loobuda ei taheta ning enamus neist on arengumaad. USAs hukatakse aastas üle 60 kinnipeetava. Enamaks on võimelised vaid Hiina, Iraan, Saudi-Araabia ja Kongo. Amnesty Internationali 1999 aasta raporti järgi sooritati neis viies riigis 85 % kõigist maailmas toime pandud hukkamistest.

USA osariigid eri meelel

USAs tõusis surmanuhtluse teema sel aastal taas teravalt esile. Juunis avaldatud uurimuse kohaselt tühistati aastatel 1973-1978 kaks kolmandikku surmaotsustest apellatsiooniprotsessidel. Peapõhjuseks ebapädevate kaitseadvokaatide tehtud vead ning politsei või süüdistaja poolt mingi tõendusmaterjalei varjamine.

Surmanuhtlus kehtib 38 Ameerika osariigis, ent seda rakendatakse eri paigus erinevalt. Ka langetatud surmaotsuste ja täideviimiste määr on osariikides erinev. Näiteks Texas on surmaotsuste langetamises 18. kohal, täide saatmises aga neljandal positsioonil. Uurija Franklin Zimring väitis New York Timesile antud intervjuus, et surmanuhtlust kohaldatakse mustanahalistele kergekäelisemalt kui valgetele. Niisamuti saadetakse tapalavale kergemini neid, kes on toime pannud kuriteo valgete aadressil. Tõsi ka see, et suurem osa süüdistajatest ja vandemeestest on valged.

Ka süütu satub elektritooli

Pärast 1973. a langetatud surmaotsustest on vaid 5 % täide viidud. Ent see ei tähenda midagi lõplikku, sest keskmiselt kulub ühele apellatsiooniprotsessile 9 aastat. Sooritatud raport on tekitanud tugeva virvenduse. Eriti pärast seda, kui Illinoisi osariik katkestas hukkamiste täideviimise, viidates asjaolule, et raporti andmeid arvesse võttes võib elektritooli sattuda ka süütu inimene. Nimelt selgus, et kogunisti 7 % surmamõistetuist olid täiesti süütud. Alates 73ndast on 87 surmamõistetut lastud vabadusse kõigest mõni tund enne väljakuulutatud tapalavale viimist.

Jaapanlased poomise poolt

Jaapanis hukatakse aastas 10 korda vähem kui USAs. Kuid areng näitab vastupidiselt USAle kasvutendentsi. Surmaotsust ootavad 1995.a Tokio metroo sariinigaasiplahvatuse korraldajad ja hiljaaegu Jaapanisse tagasi saadetud Punase korpuse terroristid.

"Me soovime surmanuhtlust kaotada, kuid eesmärgini on pikk tee," ütleb advokaat Yoshiro Yasuda, kes on surmanuhtluse vastase organisatsiooni Forum 90 liige.

"80% jaapanlastest pooldab surmanuhtlust ning vaid üle saja rahvaesindaja viiesajast toetab meie ettepanekut. Jaapani suurim partei LDP pooldab samuti eksekutsiooni." Viimastel aastatel on Jaapanis kuritegevus kasvanud ja seni turvalise mainega riigi elanikud on muutunud kalgimaks ja tooremaks. Usutakse, et ülespoomishirm võiks potentsiaalseid mõrvareid tagasi hoida.

Süüdimatule kingiti elu

Yasuda sai Jaapanis tuntuks 70ndatel, kui ta päästis kindlast poomissurmast nn "Shinjuki bussitapja". Yasuda räägib: "Kirjaoskamatu mees kaotas kogu varanduse, kui tema pangaseif tühjendati - selle hoiuaeg oli lõppenud. Ta ei taibanud õigeaegselt minna oma vara järgi ja kannatas selle õnnetuse järel jälitusluulude all."

"Viimaks tabas meest märatsushoog ja ta möllas tänaval kütesepudeliga. Pudel lendas bussiaknast sisse ja plahvatas, viis inimest suri. " Yasudal õnnestus veenda kohtunikku mehe süüdimatuses ning too sai surmanuhtluse asemel 20aastase vanglakaristuse.

Hukkamine on vägivald

Sealtmaalt võitleb Yasuda surmanuhtluse kaotamise vastu. Tema klientidest üks on hukatud, ent paljude surmaotsuse on ta suutnud muuta vanglakaristuseks. "Kolm surmamõistetut on täiesti süütud," kinnitab Yasuda. "Kuid neid ei saa enam aidata." Süüdi või süütu. Yasuda on kindel, et riik ei tohi neid tappa. "Hukkamine on vägivalla äärmuslikeim vorm."

Hukkamine toimub Jaapanis poomise läbi. Ühel hommikul ette hoiatamata, viiakse ohver tapalavale nagu "Punase ja musta" Julien Sorel. Kui surmamõistetu soovib, on talle toeks preester või munk. Nöör pannakse kaela ning viis komisjoniliiget vajutavad üheaegselt nupule. Üks neist avab luugi poodava jalge all. Kohal ei ole pressi, seadusemehi ega omakseid. Keegi neist ei tea ka hukkamispäeva.

* * *

Nii on lood Jaapanis. Ka eestlased peavad otsustama, kas teisel inimesel või intstantsil nagu riik, on õigus otsustada inimese elu üle. Olgugi kurjategija toime pannud jõhkra kuriteo. Eestis näib surmanuhtluse pooldajate ja vastaste hulk olevat täna üsna võrdne. Kui me aga surmanuhtluse juurde jääme, pole me siiski päris ühes vagunis ülejäänud Euroopaga.

RAUL TOOMAN