Vähk on inimese paarismees

Mu isa suri infarkti viis aastat tagasi. Ta kukkus koduaias pikali pärast sauna, luud käes. Kui kiirabi saabus, oli ta surnud.

Ent, pärast 80ndaid tekkis isal maovähk. Kuna ta reageeris valule kiiresti, saadi Tartus, Maarjamõisas ka kiiresti jälile - magu opereeriti täielikult. Isa pidas maota vastu pea 15 aastat, ta elas aktiivset elu, töötas, elu viimased aastad andis kogu oma energia aiale Ihastes Tartu lähedal. Enne vähki muide oli isa elu sootuks teistsugune kui hiljem, pärast lõikust. Loomulikult polnud maota elamine enam kvaliteetne elu, ent mulle kui tütrele ja jälgijale tundus, et just need haigusaastad olid mu isale kvaliteetsemad kui varasemad. Ta muutus. Muutus targemaks, mõistvamaks, kannatlikumaks, leplikumaks, hakkas huvi tundma paljust, mis teda siiani huvitanud polnud. Iga kohtumine temaga oli üha huvitavam. Enne haigust polnud. Arvan, et kui ta poleks haigestunud, oleks ta elanud edasi rutiinset elu - ta oli edukas, aktiivne, seltskondlik, selle peale kulus aeg. Haigus õõnestas seda alust. Ta ei saanud enam olla see, kes oli. Ta vitaalsus sai hoobi. Organism maksis kätte. Samas avas ukse tõsisemale elule.

Mu ema suri insulti, isa-isa kopsuvähki, isa-ema mürgitas ennast surnuks, ema-isa suri pärakuvähki, ema-ema lahkus ilmast tromboosiga.

Kas siit saaks alget selleks, kuidas mina siit ilmast lahkun? Kindlasti mitte. Ehkki tohtri paberitega inimene võiks midagi siia-sinna arvata. Arvavadki, et need, kelle perekonnas on vähijuhtumeid, on ka rohkem v'hist ohustatud, nende geneetiline dispositsioon on suurem. Sestap vajab iga inimene teavet, geneetilisi uurimisi jne.

Tegelikult võiksin ju hoopis teab kuidas otsa saada. Astroloogide kinnitust mööda ei sure Tiigrid loomulikku surma. Mnjah, kas siis auto alla jääda, looduskatastroofi tagajärjel surra, lihtsalt kaduda... Võimalusi on palju. Ja kui ennustajaid uskuda, siis ütles mulle üks ennustaja aasta tagasi, et näljasurma ma ei sure. Hea seegi. Aga ma ei tea, kas see ongi kõige hullem. Kuidas on kõige hullem surra?

Ongi vist nii, et me ei karda niivõrd surma, kui seda, kuidas oleme määratud surema. Ei taheta surmahaiguse kannatusi ei endile ega kaaskannatajaile. Sestap on ju räägitud palju õnnelikust kiirest minekust. Kes meist ei tahaks? Lihtsalt, kukud ühel päeval maha ja kõik.

Kergem ja mõistetavam on vist inimesele öelda, et tal on süda haige kui et tal on vähk. Süda on meile lähemal, me teame, kuidas ta tuksub, valutab... Ta on omasem. Ta on, ja kujutlusis teame isegi ta kuju ja värvi. Midas enam?

Aga vähk? Mis see veel on? Kus? Kuidas ja missugune? Ta pole meie. Ta onilmselge vaenlane.

Teadmatus teeb kindlasti meist igaühe murelikumaks. Rääkimata hullemast. Teadmatus on pärssiv. Ja nagu tohtrid kinnitavad, haigestutakse vähki nii, et midagi ei tunta. Ei valu, mingit sähvatust, masendust, uneski ei tule ette... Ja mis kole-kole - vähi leidmise tõenäosus on nii väike. Olemasolevate vahenditega ja rahalises mõttes.

Vähi vastu on hakanud viimasel ajal teadus küll jõudsalt samme astuma, on avastatud seda ja teist, ent teame, lõplikult põrmustada seda inimest surmavat tõbe pole veel meie võimuses. Öeldakse, et vähk käib inimesega kaasas, on tema sisse kodeeritud haigus ja püsib sama kaua kuni püsib inimkond. Nagu paarismees.

Ja kui õnnestubki seda haigust kaotada siitilmast, siis kes garanteerib, et uus ja hullem ei tule. Ja ehk on juba tulnud?

Tavainimene, kel pole veel haigustega pistmist, kel pole elus veel suuri apse, ebaõnne, ei mõtle ega pane midagi tähele.

Seda niikaua, kuni tal hästi läheb. Miks ta peakski.

Ei taha balansseerida peenel sõnaköiel, et öelda taas midagi suuresti lohutavat, innustavat. Võib-olla peaksid hoopis tohtrid hea portsu uusi suurepäraseid lahendeid nuputama, et inimesed tahaksid edasi elada.

SILLE MAKSIMOV