Kuidas tehakse tähti

Hoian käes kirjastuse ERSEN üllitataud 432leheküljelist kauni kaane kujundusega Kate Coscarelli raamatut "Täheks sündinud". Hoian käes, kuid isegi imestan, lugesin läbigi, ja mitte kuu-nädalaga, vaid nii umbes kolme päevaga.

Mu palju lugev poeg ütleks selle raamatu kohta, et tegu on naistekaga. Ja ongi. Naisteka üks eriline fluidum on see, et teda saab lugeda kiiresti ja kiiresti arenevadseal ka sündmused - need viivad sind finisini suisa meeletu tempoga. Aga muidu polekski võimalik lõpuni lugeda ega huvitavgi.

Ütleksin, et "Täheks sündinud" on üsna huvitav naistekas, kuid ei tõstaks seda kõrgemale pulgale kui mõnda teist taolist. Neid kopsaka leheküljelisi filmistsenaariumi väärilisi lehekülgi on loetud ennegi, mis parata, isegi tunde, tavaliselt öösiti ja hommikul ärgatud pisut uimasena-töövõimetuina. Miks? See on vist juba eraldi teema. Aga pisut võiks ehk sellest rääkida.

Raamatutega on inimestel kummalised suhted. Mõned loevad elu läbi ehk ainult teatud sisu ja stiiliga raamatuid. Ei hälbi. Teised loevad seda ja teist, jäädes üldiselt oma lemmikute ligi, ent ei taha kaotada sidet paljususega. Olen vist pisut see viimane, ehkki küllaltki tujukas. Hälbimiseks peab olema mingi eriline meeleolu. Ja meeleolusid muidugi jagub.

Olen olnud vaimustatud (kirjanikud pole pingereas, see nõuaks kohutavat keskendumist, ja mõned lemmikud on ehk kahjuks ka ununenud) Faulknerist, Kafkast, Marquez´ist, Th. Mannist, Cocteau`st, Balzac´ist, Gontsarovist, Camus`t, Hogo`st, Voltaire`st, Mauriac`ist, Saint-Exupery`st (tema lummust põrmustas tõlge või toimetanine), Kurt Vonnegutist, Leonid Andrejevist, Oscar Wilde`st, Milan Kunderast, Dostojevskist, Zweigst, Rimbaud`´ist, Italo Calvinost, Thomas Bernhardist, meeldis ka Nobeliga pärjatud Roy, hiljuti loetud Jeanette Winterson, Rolland "Colas Breugnoni" tõttu, Hesse nooruses. Oojaa, ajaloolased Lion Feuchtwanger, Widler. Nimekiri jätkuks.

Ent tahan öelda seda, et vajan vahel midagi üsna lihtsakoelist, ilmselt midagi endas tasakaalustamaks. Nii lugesin aastaid kümme tagasi nii öösel kui päeval krimkasid, otsisin neid kust aga sain ja ei suutnud oma nälga kuidagi kustutada. Lugedes krimkat bussis tundsin isegi vahel piinlikkust, et ei tea mis kaasreisija minust arvab, ent põnevusnälg ületas piinlikkuse. Naistekatega on vist sama lugu.

Romaan "Täheks sündinud" pajatab suurtest ambitsioonidest, filmidiivade elukeskkonnast, loomulikult ka intriigidest, skandaalidest, plahvatuslikest saladustest, tähtlapsest Bunnyst, tema karjäärihimukast emast Lavernest, ainsast normaalsest, lapselapsest Chelseast. Kohati plingib lehekülgedelt castu üsna elulikkku-inimlikku, raamatu lõpu lehekülgedelt isegi Terviselehe teema - haigus. Ja nimelt rinnavähk.

Haigestub vanaema Laverne, kes on ellu äratanud tähtlapse Hollywoodis, kes iga jumalapäev hoolitsenud selle eest, et see laps liiguks, elaks, näitleks ja teeks seda üha paremal tasemel. Ta suudab seda.

Aga võib-olla annab just rinnavähk teada, mis on taoliste hüüratute püüdluste ja soovide hind.

Selles raamatus ütleb Laverne tohter: "Inimene on ainus olend, kes teab end surevat, aga keeldub siiski seda uskumast." Oligi nii, Laverne natuurile polnud omane millegi ees alla anda, kaasaarvatud vähk. Seda ajani, kus vähk võttis elu.

Üllatunud on raamatu üks peategelasi, Laverne tütretütar, et "Jumal küll, varsti on 1971.a, ent n a d pole veel ikka avastanud, kuidas seda haigust ravida." Praegu on aasta 2000.

Raamat on pisut ilus ja lilleline, kõik sujub ju lõppkokkuvõttes imeilusasti. Tulevikku ja lootusi silmas pidades. Sureb vanaema. Ausalt öeldes inimtüüp, kes selle raamatu loo selgrooks on. Ent lugejat see ei peaks härima. Vanaema oli ju paha. See, kes soovis võib-olla võimatut, kelle ahnus kuulsuse järele oli piiritu. Sureb ka ema Bunny, kes polnud võimeline elu ilma dirigendita (emata) jätkama. Aga temast pole ka kindlasti kellegil kahju. Või on?

Igatahes tasub lugeda.

MARIIS KARMIS