Hirm homse pärast kasvab

Tulevik on paljude pea kohal tume, kurdetakse, et pole võimalik näha kaugemale kui nina ette. Mis saab homme, pole teada.

Paljud firmad eksisteerivad noa tera peal. Paljud neist, kel omanik vaene või oskamatu, paljud neist, kel omanik rikas ja osav. Firma peab olema tasuv, kuid alati ei aita ka see, et kindlalt jalul püsida. Sestap kummitab tänapäeval ebakindlus pea iga reatöötaja ukse ees. Sest võib-olla juba ülehomme firma suletakse, ühendatakse teisega, reorganiseeritakse, koondatakse jne. Hirm homse päeva pärast on meie tänane julmim märksõna. Ebakindlus on aga ka pea kõikide tervisehäirete algustähis.

Kapitalismile on teadagi omane ka varanduslik ebavõrdsus. On tekkinud väga rikkaid ja samas väga vaeseid inimesi. See aga tähendab erinevaid elutingimusi, suuri ja väikesi võimalusi või üldsegi mitte mingeid. Enam pole näiteks nii, et suvilaid tohib teha vaid nii ja nii suuri ja omada vaid teatud ruutmeetreid maad. Igaüks saab ehitada nii kopsaka ja toreda elamispinna-aia kui tahab ja on võimalik.

Vaene on vaene ja ta loeb sente, rikas ei loe tuhandeidki. Ja miks ta peakski?

Tuttav, kes pole kaugeltki Eesti keskmise palgaga, jahmus, lugedes nädala tagusest Eesti Päevalehest, et neljast ministrist teadis vaid üks (Heiki Kranich), kui suur on ta üürikulu. Teised (Lukas, Loodus ja Pärnoja) ütlesid, et neil on riigikantseleiga tehtud üürileping ja nad ei tea, kui suure summa peale see on sõlmitud. Järelikult pole huvitatudki. See ei mahtunud tuttavale pähe, sest tema mureks on igapäevane leib ja üür.

SILLE MAKSIMOV