Punane pullike, jõhvist lõake

Jõhvikad kasvavad siirdesoodes, rabades ja rabametsades. Need on paigad, kuhu paljud linnainimesed tavaliselt ei satu. Jõhvikataimed on nõrkade samblal lamavate vartega igihaljad kääbuspõõsad. Nende piklike lehtede suurust saab mõõta millimeetrites. Sügisel lebavad valminud marjad tumepunaste helmestena samblavaibal, sest viljaraod on jõhvikatel niitjalt peenikesed. Vanarahval on jõhvika kohta ilus mõistatus: punane pullike, jõhvist lõake.

Sageli nimetatakse jõhvikaid kuremarjadeks. Küllap seepärast, et nad kasvavad soodes, kus pesitsevad sookured. Lisaks muule toidule söövad need linnud jõhvikaid. Jõhvikarohked sood meelitavad toituma ka tetri, metsiseid ja laanepüüsid, rääkimata rabapüüdest, nende paikade põlisasukatest. Kevadel maiustavad lumest välja sulavate jõhvikatega karud. Meeleldi söövad neid marju nugised.

Tõepoolest, jõhvikad on väärtuslikud marjad, millest peavad lugu ka inimesed. Nad sisaldavad umbes 3 % suhkruid, 3 - 4 % orgaanilisi happeid, askorbiinhapet, flavonoide, glükosiide, pektiine, värvaineid, samuti joodi jt mikroelemente.

Tänu eri ainete sisaldusele võib jõhvikaid kasutada paljude haiguste korral eelkõige selleks, et parandada söögiisu, paremini omastada toitu. Värsked marjad, mahl ja morss suurendavad mao- ja pankreasenõre eritumist. Kuna marjadel on ka uriini eritust soodustav ja mikroobide vastane toime, siis kasutatakse neid mitmesuguste neeru-, kuseteede ning kusepõie haiguste profülaktikas ja ravis. Jõhvikad ja neist valmistatud joogid mõjuvad palavikku alandavalt ning kõrvaldavad janu. Meega jõhvikamahl avitab angiini ja bronhiidi puhul. Välispidiselt on purustatud jõhvikaid kasutatud lamatiste korral ja kosmeetikas pigmenditäppide eemaldamiseks. Veel soovitab rahvameditsiin süüa jõhvikaid kõrgvererõhutõve ja mao alahappesuse puhul.

Kuid jõhvikaid ei tohi süüa mao- ja kaksteistsõrmiku haavandite korral.

Majapidamises kasutatakse jõhvikaid jookide, keediste ja tarretiste valmistamiseks, ka lisandina kapsaste hapendamisel ning toiduvärvina. Konservitööstuses valmistatakse neist mahla, ekstrakti, keediseid jm. Kodus võiks valmistada ka jõhvikakomme. Selleks valitakse suuremad jõhvikad. Need kastetakse munavalgesse ja veeretatakse tuhksuhkrus rohkem kui kord, et valmivad kommid ühtlaselt valgeks muutuksid. Selleks et saadud, pealt magusad ja seest hapud kommid kokku ei kleepuks, tuleb neil lasta kuivada üksteisest lahus.

Jõhvikaid korjatakse sügisel septembrist kuni lume tulekuni ja isegi varakevadel. Tuleb noppida ainult küpseid tumepunaseid marju. Pooltoored jõhvikad sisaldavad vähem suhkruid ja happeid, maitselt on nad kibekad. Järelikult on neis ka bensoehapet vähem ning seetõttu ei säili marjad pooltoorestena nii hästi kui valminult. Kevadel korjatud jõhvikad on küll magusamad kui sügisesed, kuid vaesed vitamiinide poolest. Sageli hoitakse talvel jõhvikaid keedetud ja jahutatud vees. Ometi pole see parim viis nende säilitamiseks, sest ajapikku liguneb marjadest ka midagi vette. Õigem oleks teha jõhvikatest kohe sobivaid hoidiseid (mahla, keedist jm) või hoida neid külmutatult.

MAIE TOOM