Kriitiline sõna külvab tuska

Kriitikat on raske taluda, ent see aitab edasi elada. Kriitika ergutab. Aga kuidas kritiseerida haiget tegemata?

Hambapastatuubi kork on peale keeramata. Liha üle praetud. Aruanne pole valmis jne. Kujutlege - keegi kritiseerib teid alatasa. Enamik inimesi adub kriitikast negatiivseid aistinguid. Sageli ollakse aldis rünnakuks: koleerik elab end välja, kartlik tõmbub enesesse, ebakindel mähkub lootusetutesse ettekäänetesse. Kui momendil ei osata ärritavat kriitikanoolt pareerida, soovitatakse reageerida näiteks sõnadega: "See kurvastab mind, pean selle üle järele mõtlema." Võtkem teema jälle üles sobival ajal.

Õiglane kriitika tuleb omaks võtta

Iga kriitiline sõna külvab tuska. Eneseteadvusse sigineb mõra, halvemal juhul muututakse abituks. Sellises olukorras ei maksa käituda lapsena - trotslik vaikimine või nipsakas vastulöök. Hoolimata kõigest peaks probleemi lahti harutama. Arutlegem, sest keegi pole ju vaenlane, kaalutlegem - võibolla olen ise sõnnikut kultiveerinud?

Etteheidetele tuleks reageerida mõõdu järgi. Õiglane kriitika omaks võtta. Väheolulisi ja mittepõhjendatud rünnakuid tagasi tõrjuda. Nii asjalikult ja suveräänselt kui võimalik. Odavad ettekäänded ja põiklevad vastused on nõrkuse märgid. Vigade veeretamine teistele (eriti kutsetöös) on surmapatt. Kui midagi unustasite, lasksite mööda või jätsite tegemata/lohakile - tunnistage oma viga.

Aga kui ma kriitikat ei mõista?

Kuulake kritiseerija ära ja küsige otse: "Mis teid selles ettekandes häirib või mis minu käitumises/hoiakus on vale?" Kui kriitika on õigustatud, annab palju teha, et kahandada solvumisi. See võtab pinged maha mõlemal pool. Kui võimalik, pöörake piik ümber ja kasutage kriitikat infoallikana, et oma seisukohti määratleda. Mõistke kriitikat kui stiimulit ennast parandada.

Ma ei saa ju kõigega leppida

Kindlasti mitte! Millised inimesed tahaksid oma vajakajäämisi minevikust üles soojendada, neid tunnistada? Kas pole tuttav see vana tõde ehk puuhaamri meetod: "Ma ei ole sind kunagi usaldanud." Destruktiivne ja rumal, tavaliselt põrkub kritiseerijale endale tagasi. Igal juhul on sellele reageerimine aja raiskamine. Jääge rahulikuks, vastake säärdehammustajale naerdes: "Ma ei pea teile kahjuks kuuletuma!" Teine proovitud vahend on häbematut väljendit kui küsimust korrata: "Huvitav! Te ei ole mind niisiis usaldanud?" Järelemõtlematuid repliike korrates on ütlejal mõnikord piinlik.

Mida teha, et mitte plahvatada

Paljud naised (seda kinnitavad uurimused) muutuvad kriitikajärgselt väga kiiresti ebakindlaks, millest hiljem võib välja areneda maania. Näiteks vihje: "Sa oled ilusam kui oma juukseid lahtiselt kannad." Pakutut võib mitmeti interpreteerida. Seega ei maksaks kohe õhku ahmida. Küsige endalt, võibolla soovitaja ei mõtlegi halba, ehk tunneb hoopis huvi minu kui persooni või tegevuse vastu.

Kas naised on õhemanahksed kui mehed?

Kahjuks küll. Mehed ei aseta kriitikat nii olulisele kohale kui naised. Neil on õnnistatud võimega end kriitikanoolest kõrvale juhtida. Mõnikord muutuvad nad siiski lapsikuiks. Naised otsivad süüd eelkõige enese juurest, sekkuvad tegutsemistungiga. Tagajärg: ülearune pinge, mis tõstab vigade kvooti kõikjal, millega tegeldakse. Naised võiksid meestelt õppida üht: mida kuulata - kas üksnes teiste arvamust? Kas võtta kriitika omaks, selle üle otsustan ikkagi mina ise.

Õiged mängureeglid

Kritiseerimist peab õppima. Õige strateegia hoiab pahanduse ära.

Kriitikaks tuleks aega perfektselt valida, selleks vajame head vaistu, takti, peenetundelisust. Üldine tõde: kriitika toimugu nelja silma all, kui see teisi ei puuduta. Enne präänik, siis piits: kandke oma argumendid rahulikult ja sõbralikult ette. Parem on enne kiita, siis laita.

Esimene abi: mitte tõsta niipalju kära. Tehtud vigade korral pakkuge oma abi, võimalust kõik jälle korda teha.

Osav pakend: ülemuse kritiseerimine on alati hell teema. Püüdke asja väliselt parandada/garneerida. Oluline on, kes kritiseerib, peab ka faktidest informeeritud olema.

Kuidas reageerida ebaõigele kriitikale

Paluge kriitika sisu väga täpselt ära märkida. Kasvõi mõne sõnaga, aga et te sellest õieti aru saate. Kaalutlege ka, miks kriitikat avaldatakse. Kas on see: ärritus, kadedus, alaväärsuskompleks, halb tuju või paljas rumalus. Viimase korral ei tasu üldsegi ärrituda. Kommenteerige rünnakut lühidalt: "Vaata aga vaata!" või "Ära märgi!" vms ja pöörduge meeldivate asjade juurde. Kui šeff on koleeriliste kalduvustega, laske tal välja märatseda, kuni rünnak on möödas. Aur väljas. Rahunege ja paluge siis loo asjalikku esitamist.

AILI MERISTO,
välisajakirjandusest

Lonks vett leevendab tuska...
Moks haugub, aga karavan läheb edasi...