KOMMENTAAR

Eestis on pessimiste, kes kuulutavad, et maadlus hakkab meil uute hõrgutiste pealetungiga känguma, on kängunudki, pealegi pole ta vaadatav ala. Valeri Nikitin tõestab aga vastupidist - et kreeka-rooma maadlus on olemas ja head tavad kestavad.

Ässmaadleja kinnitab, et tunneb igast uuest eneseteostusest head meelt, kuid selle, kui tugev meie maadlus tervikuna on, jätaks ta meeleldi teiste otsustada. Ühes on ta kindel - virisejad võivad ka heast asjast oma jutuga teha kehva koogi.

Maadlusalad ei ole Eestis soositud kõneaine. Pole olnud enam paaril aastakümnel. Judokatest Pertelsonist ja Budõlinist on rohkem rääkima hakatud, ülejäänud maadlusaladest tekib krübeke suurem elevus sügiseti Kristjan Palusalu mälestusvõistluse aegu.

Tegelikult käib Eestis vähemalt kreeka-rooma maadluses endiselt vilgas elu. Põhjus on lihtne. Esiteks on treenerid alles, palju rohkem kui näiteks vabamaadluses. Teiseks on kreeka-rooma maadlejail tihe kalender ja pole haruldane, et võistlusel maadleb sada ja rohkemgi mehehakatist.

Asja tuum - kõik ei peagi saama Kristjan Palusaluks, Johannes Kotkaseks, August Englaseks, Jaan Rootsiks, Valeri Nikitiniks... Alal on mehe kujundajana muugi inimlik mõte. Et aga hulk poisse on matile kogunenud, et "nikiitinit teha" ja et pärast Sydneyt on matkijaid mõnevõrra rohkemgi, on loomulik.

Nikitini särav esinemine OMil, võidud suurkujude üle on samm, mis märkamatuks ei saa jääda ja alale kasuks tuleb. Hea, et kreeka-rooma maadlus pole kitsalt leviv nähtus, et ala pole kuhjatud Tallinnasse ja Tartusse, vaid leiab harrastajaid paljudes maakondades, sest seal on treenereid. Kes tahab oma poisi matile mehistuma saata, saab seda teha. Üks mu ajakirjanikutee mõnusamaid kogemusi on saadud just poiste maadlusvõistlustel - kui palju siiraid kirgi.

Üks õrn külg on nähtusel ka - osa treenereist on vananenud ega suuda vankrit enam täie jõuga vedada. Ka ses mõttes tuli Nikitini uus õnnestumine õigel ajal. Osutas küll ala olemasolule, kuid ühtlasi vajadusele leida uusi jüngreid.

URMAS ESLON