Kuidas on olukord tehniliste seadmetega?

Eesti meedias võib tihti lugeda või kuulda õnnestusjuhtumitest. Miks sellele tähelepanu pööratakse? Ikka seepärast, et õnnetusjuhtumite arv on suur ja nende põhjuseks ei ole mitte ainult ettevõttete juhtide hooletu suhtumine ohutustehnikasse, vaid ka kasutatavate seadmete halb tehniline seisukord.

Tehnilised vahendid vananevad - mitte ainult moraalselt, vaid ka füüsiliselt. Neil on komme rikki minna kõige ebasobivamal momendil - võite seda kogeda telerite, triikraudade jm kodutehnikaga. Kui teler läheb rikki huvitava seriaali kõige pingelisemas kohas, on see ebameeldiv, aga mitte ohtlik. Halvem on, kui kraanal katkeb tross või füsioteraapia kabinetis saate meeldiva massaazi asemel elektrilöögi.

Tihti kahtlevad autoomanikud tehnoülevaatuse läbiviimise vajalikkuses. Aga mõelgem, kui palju vigu sai parandatud ülevaatuse edukaks läbimiseks ja sedagi, et iga viga võis kasa tuua potentsiaalse õnnetusjuhtumi. Autodega on kõik selge: tehnoülevaatus on kohustuslik, selleta peatab liikluspolitsei auto ega luba edasi sõita.

Aga kuidas on teiste tehniliste seadmetega, mis võivad olla inimestele ohtlikud?

Kõikides arenenud maades on olemas seadmete tehnilise ülevaatuse süsteem. Meil on see süsteem paljudel tegevusaladel olemas, kuid mitte alati vajalikul asemel. Ministeeriumid on asunud juba oma valdkondades tegelema Eesti riigi õigusaktide vastavusse viimisega Euroopa nõudmistega. Varem või hiljem hakkab meilgi vastav kontrollsüsteem toimima. Kuid mis toimub praegu?

Võtame meie tervishoiusüsteemi. Enne 1990.a kontrolliti kõiki kasutusel olevaid meditsiiniseadmed kord aastas "Eesti Meditsiinitehnika " poolt. Selleks eraldas valitsus raha, mida ei tohtinud kasutada muuks otstarbeks ja meditsiiniasutuste juhtidele olid meditsiinitehnika kontrolligrupid teretulnud.

Nüüd on olukord teine: kuna haigekassa raha kasutamist otsustab tervishoiuasutuse juht, siis on tal pakilisemaid probleeme kui meditsiiniseadmete ohutuse kontrollimine: töötajate palk, kommunaalmaksud jne. Eesti Vabariigi seadusandluse järgi ei vastuta ta isiklikult õnnestusjuhtumite eest, mis on seotud seadmete rikkiminekuga. Need töötajad aga, kes vastutavad seadmete eest ja on otse huvitatud nende ohutusest, ei otsusta raha kasutamist.

Pole õige öelda, et kõik tervishoiuettevõtete juhatajad keelduvad seadmete ohutuse kontrolli läbi viimast. Näiteks Eesti Meremeeste Haigla, Tallinna Hooldushaigla, Tallinna Hambaravi Polikliinik ja Väike-Õismäe Polikliinik tellivad igal aastal sõltumatu firma vajalikku tööd läbi viima. Kuid on ka neid, kes ütlevad, et tehnik on olemas ja sellest piisab.

Kahjuks pole ka sotsiaalministeerium veel öelnud selles küsimuses viimast sõna: dokumendid, mis määravad, et meditsiiniseadmete ohutuse perioodiline kontroll on kohustuslik, ei ole ministri poolt veel allkirjastatud, kuigi nende baasvariandid on juba üle aasta ministeeriumis olemas.

Oleks loogiline, et meditsiinitehnika ohutuse kontrolli finantseeriks tervishoiuasutuse omanik. See ei nõua palju raha, aga annab kindluse, et ei toimu õnnestusjuhtumeid, mida saab ennetada. Riigi ja omavalitsuse meditsiiniasutuste kulud võiks enda peale võtta haigekassa, kes sõlmiks lepingud sõltumatute kontrollifirmadega ja kontrolliks omalt poolt nende tööd. Siis ei peaks ettevõttejuhid mõtlema, kust hankida raha kontrolli läbiviimiseks.

IGOR ZUKOVETS,
meditsiinitehnika ekspert, tbt@tuev-nord.ee