Leksi 44. Klubi liidab noori liikumisjanuseid

Leksi 44 on uue aja spordiklubi, mis seob rohkem kui sada liikumisjanust noort, kel nälg kehalise tegevuse ja mõnusa sõpruskonna järele. Klubi hing ja eestvedaja on treeneriametit pidav Holger Peel.

"Normaalne klubi peab arenema nullist, tasapisi kasvama. Vägisi ei saa klubi liikmeks teha ei emasid, isasid, sõpru ega tippsportlasi. Klubi peab ise arenema, ise kasvatama endale järelkasvu - nii tekib sõpruskond. Õige klubi loomine võtab paarkümmend aastat aega," kuulutab Peel tõde ja lisab, et eeskujuks olid talle taasiseseisvunud Eestis esimesena jalad alla saanud orienteerumisklubid.

Pärast nimeteisenemisi ja ekslemisi (Leksi oli olemas juba 1991) oled oma klubiga jõudnud nimetuseni Leksi 44, mis viitab Klumberg-Kolmperele ja tema 44 Eesti meistri tiitlile. Klubi on kindlalt areenil - ilmuvad teatmikud, on kõiki aastaaegu katvaid üritusi. Kust tuli veendumus, et sündigu Leksi 44?

HOLGER PEEL: "Pärast seda, kui Erki Noole kooliga koostööst asja ei saanud, tulid emad-isad appi ja panid asja käima. Sündis Leksi 44. Klubi juhtimine on praegu põhiliselt lapsevanemate kanda, aga see on nendele raske koorem, sest lapsevanemad ei ole paraku kõik spordiinimesed. On küll väga tublisid, kes annavad suure panuse. Ideaalvariandis näen vedajaina ikkagi neid, kes tulevad läbi spordi ja oma klubi kasvandike seast."

Palju lapsi ja lapsevanemaid Leksi 44 seob?

Kui arvestada, et kuskil sada viisteist last on minu ja võistlemisega seotud ja kui lisada emad-isad ja pereliikmed, kes osalevad meie üritustel - aasta jooksul üheksa suurt üritust -, siis võib klubiga seotute arv olla kahesaja-kolmesaja vahel. Kui lastest rääkida, siis seitsekümmend on väga aktiivsed.

Osa klubi üheksast suurüritusest toimub Tallinnast eemal Suislepas. Miks seal?

Mul on väiksest peale vanaisa koduga olnud unistus, et seal peab olema spordiplats. Paar kilomeetrit eemal ma lapsena elasin, ema-isa kodus. Seal tegin kogu aja staadioni. Tahtsin vanaisa juures ka teha, kuid ta ei võtnud jutuks, ütles, kui ära suren, siis tee. Vahepeal müüdi talukoht maha, mul sõnaõigust polnud, aga õnn pööras üheksakümne kuuendal mulle jälle näo ja koht õnnestus tagasi osta. Nüüd olen sinna ehitanud, suur abi on olnud klubi lastest, lapsevanematest ja Tarvastu vallavalitsusest. Valmis on saanud vaata et Eestis kõige parem treeningbaas. Meil on paik, kus saab alati harjutada nii, et keegi ei sega. See seob noori kindlasti. Võistlustel on kohtunikud sageli öelnud, et meie klubi tuleb kui üks mees ja ühiselt elatakse ka kaasa. Mujal klubides valitseb natuke killustatud tunne, igaüks teeb nagu oma asja ega märka, mida teeb teine. Lapsed on siirad, mul pole olnud otsest tagasilööki, et teeksin midagi valesti. Või et isad-emad sekkuksid, et jama. Arvan, et lapsed on saanud õigesti aru, mida oleme klubis taotlenud. Nad ise on asja edendanud ja ka minu mõtlemist arendanud.

Kõik ei peagi seadma eesmärki tulla olümpiavõitjaks, tähtis on ka mõnus seltsielu. Ei usu, et klubi ülesehitamisel on sul eesmärgiks ainult medalid.

Päris kindlasti ei ole see põhieesmärk. Mulle endale on ka eeskujuks olnud need treenerid - Hans Torim, Valter Kalam, Aleksander Tšikin, Viktor Vaiksaar... -, kellel täiesti omalaadne maailm, kus nad toimetasid ja kus neid keegi ei suutnud segada. Tallinn lõhub inimsuhteid, sellises väikses kohas, nagu meie talus käime, on inimsuhteid kergem koos hoida. Arvan, et noored väärtustavad seda ise päris kõrgelt.

Orienteerumisklubid ei hala, et raha pole. Nad tegutsevad. Samuti pole kuulda, et Peel halab, et raha pole ja midagi teha ei saa. Vead Simpel Cupi, teed teisigi üritusi. Kuidas hakkama saad?

Riigilt pole me siiani mingit toetust saanud, kuigi on loota, et asjad paranevad. Et saame samadel alustel toetust nagu spordikoolid. Oleme asja üles ehitanud täielikule enesefinantseerimisele. Algul polnudki midagi nõuda, ei olnud ka raha, tegime lihtsalt niisama. Sest ajast, kui lapsevanemad on võtnud mõned kohustused, on tekkinud võimalus nõuda asjaosaliste käest tasu. Igale lapsele on oma treeninghind. Sama on suvelaagri treeningpäevadega. Mulle tundub, et raha ei saa takistuseks, võib-olla ainult siis, kui laps ei ole veel päris veendunud, et tahab sporti teha. Kui inimese iseloom hakkab otsustama, et tahan teha, leiab ta ka lahendused. Kuid loomulikult oleme teinud oma jõududega palju odavamalt kui ükskõik kes mujal. Kui mõnel spordikoolil on küsimus, kas lõpetada või jätkata, siis meil ei ole võimalust, kas lõpetada - saame ainult edasi minna.

Leksi 44 hakkab silma. Kas juba kadestatakse, et teete kõike omamoodi?

Kui keegi võtab endale natuke suurema ülesande kui teine, tekitab see iseenesest kadedust. Eks nii mõnigi on seda välja näidanud. Aga see pole meie probleem, meil on tiim. See pole ainult mina, lapsed on meeskond. Minu ülesanne on katsuda neid suunata. Raske on ainult nende lastega, kes klubisse alles tulevad. Kes kinnistuvad, nendega enam raske ei ole, sest nemad voolavad ühises voolusängis. Hea meel on, et mul on palju lapsi, kes suudavad anda häid omadusi edasi ka teistele. Tundub, et negatiivne pool ei ole saanud määravaks.

URMAS ESLON