Orjavits saab sügisel puna palge

Kibun, kibusk, haukaküüds, kiuspuu, piigipuu, orjavits, okasroos, pistlepuu - kõik need nimed kuuluvad kibuvitsale.

Eesti keeles seostub kibuvitsa nimetus valu ja kipitusega. Uskumuste järgi kasutati kibuvitsa muistsetel aegadel orjade nuhtlemiseks. Kibuvitsa ja kannatuste omavahelisele seostamisele on kaasa aidanud ka piiblitekstid, milles räägitakse Kristuse kibuvitsakroonist. Kuid kibuvitsa vilju on ka pühaks peetud. Roosikrantsiga, mis algselt kujutas nöörile lükitud kibuvitsa marju, loendati näiteks palveid.

Mis puutub kibuvitsa viljadesse, mida rahvasuu tavatseb marjadeks kutsuda, siis tuleb botaanilise õigluse nimel lisada, et kibuvitsa viljaks on tegelikult tõrsik. Viljade kujunemislugu on suhteliselt keeruline. Õiepõhi muutub vilja valmimisel lihakaks ja seemned kogunevad õõnsa vilja sisse. Kasu seisukohalt hindavadki inimesed kõige rohkem loomulikult kibuvitsa vilju. Erksalt värvunud - punased, oranžid, harvem kollased viljad lausa kutsuvad noppima. Parim aeg viljade kogumiseks on veidi enne nende lõpliku valmimist, siis kui viljad on juba punased, kuid mitte veel pehmed. Kalendri järgi on sobivad korjamiskuud september ja oktoober. Tugevatest öökülmadest näpistatud viljad on lödid, neid on tülikas korjata ja raske puhastada.

Kõige lihtsam on kibuvitsa vilju säilitada kuivatatult.

Kes rohkem vaeva viitsib näha, eemaldab enne kuivatamist varred ja tupplehed ning viljadest seemnerikka sisu. Paraku kujutab see endast tüütut käsitööd, sest seemnete eemaldamiseks tuleb viljad ükshaaval poolitada ja seemnerikas sisu neist eemaldada. Saaki võib kuivatada kas madalamal temperatuuril (kuni 50oC) või mõnevõrra soojemas (kuni 70oC). Oluline on see, et kuivatamisel säiliks viljade punakas värvus ning nende pind muutuks kortsuliseks. Liigne kuumus teeb kasu asemel kahju. Viljad muutuvad mustaks ja kaotavad palju väärtuslikke toimeaineid. Kuivatatud vilju võiks säilitada kuni 2 aastat, sellest edasi väheneb nende bioväärtus oluliselt. Järelikult väga suuri varusid pole mõtet soetada. Lisaks kuivatamisele saab kibuvitsa värvikirevatest andidest veel muudki. Nii on entusiastlike hoidistajate seas tuntud kibuvitsa viljadest tehtud keedis, marmelaad, toormoos, püree, džemm ja ekstrakt. Tõrsikuid saab marineerida ja ka kompotina säilitada.

Biokeemiliselt koostiselt võib vilju võrrelda vitamiinpreparaatidega.

Eriti tuleb rõhutada nende suurt askorbiinhappe (vitamiin C) sisaldust. Keskmiselt on viljades askorbiinhapet 2-3%, kuid tarbija jaoks on soodne isegi protsendiline vitamiin C sisaldus. Nii suured erinevused viljade biokeemilises koostises sõltuvad taime kasvukohast, ilmastikust, valgustustingimustest ja muustki. Teistest vitamiinidest väärib märkimist flavonoidide ehk vitamiin P suur hulk (kuni 2%). Viljade pilkupüüdva värvuse kindlustavad karotenoidid. Nendest pigmentidest valmistab meie organism vitamiini A. Kuid eeltooduga pole kibuvitsa viljade väärtused kaugeltki ammendunud. Mikroelementidest leiame orjavitsa viljadest märkimisväärselt kaaliumi, kaltsiumi ja rauda. Teistest ühenditest on tõrsikutes rohkesti erinevaid suhkruid ja orgaanilisi happeid ning kiudainet pektiini. Vaatamata suurele suhkrusisaldusele pole viljad eriti magusad. Oma osa peitub siin kindlasti sidrunhappe hapustaval ning parkainete mõrkjal toimel maitsmisorganitele.

Ravimtaimena on kibuvitsa kirjeldatud juba antiikaja kirjalikes ürikutes. Kaasajal soovitatakse eeskätt kibuvitsa viljade kasutamist organismi turgutamiseks erinevate vitamiinide ja mikroelementidega ja seda eriti just talvekuudel. Kõige populaarsem on üldtoniseeriva toimega kibuvitsatee. Muide kuivatatud kibuvitsa viljad kuuluvad kohustusliku komponendina mitme erineva vitamiinitee koostisse.

URMAS KOKASSAAR