Tants on parem kui arstirohi

Suur saal. Peeglid seintel. Palju peegeldusi. Imelikud toed peeglite ees. Muusika voogab.

Sirejalgsed onud-tädid ja nende keskel üllatuslikult üks lühikest kasvu, ent väga rahuliku olekuga hallipäine daam. Mahe ja lakooniline jutt, mis tihti ei meenuta eesti keeltki, misjärel aga vallandub selline liigutuste ja hüpete virr-varr, et jäi arusaamatuks - mis nõidus küll need inimesed nii tormakalt liikuma sunnib, sooritma selliseid hüppeid, lennukaid samme...

Ei mingeid sõnu, ainult tants ja muusika. Aga sõnu polegi vaja. Sõnatus. Enamgi veel. Mõjuv ja nii ilus! Lummav. Kirjeldamatu.

See kõik on minu.

Millestki muust ei osanudki väike plika unistada. Ja millest pidanukski? See kõik oli ju see, millest süda võinuks õnnest lõhkeda. Kui omane ja hingelähedane see kõik oli. Kui vähe oli õnneks vaja ja milline vedamine!

Teatriinimeste lastel, sealjuures ka meil kolmel õel Paavelitel, oli võimalus peaaegu nagu elada teatris.

Ja minu jaoks oli üks kindel ning turvaline punkt balletisaal. Kuigi mu käed ei ulatanud stangedeni, ukerdasin niisama õnnelikult nende all peeglite ees. Vahel pidin ka põgenema kiiresti liikuvate jalgade eest. Huvitav oli...

"Vot sellest kõige pisemast saab baleriin," kõlasid kord hallipäise daami suust sõnad, kui ta mind ainiti jälgis.

Ida Urbeli prohvetlikud sõnad täitusid. Minust sai baleriin.

Ja sellest sai mulle KÕIK, ainuvõimalus eksisteerida.

Kes siis võis ette teada, mis hinnaga see eneseteostus teoks saab. Ja mis kõik hiljem... Ka seda (kuigi teadsime, ei suutnud ju uskuda), et pärast 20 aastat säramist lavalaudadel pead veel suhteliselt noore inimesena päeva pealt leppima 1000 kr pensioniga, otsima uut teostamisvõimalust, või hoopis uut elukutset.

Aga vaatamata kõigele, et kõik on nii ja kuidas ta ikka peaks olema, ja et sul pole 20 000kroonist sissetulekut kuus ja muid hüvesid, on tantsija olla parim maailmas. Olen selles veendunud.

Õnneks jätkub mõttekaaslasi küll ja küll. See pakub tuge. Ja tore seegi, et jagub balletimaiaid lapsi, kes soontes tahe näidelda ja tantsida. Nad on minu tiiva all, et õppida tantsu ja näitlemist. Olen nende üle tohutult uhke ja õnnelik.

Keegi on öelnud, et halb inimene ei saa hästi tantsida. Aga kas olete näinud kasvõi üht last halvasti tantsimas? Mina küll ei ole.

Pealegi teeb tants terveks. Või õigemini tugevamaks. Ka elumuredega hakkama saamisel karastunumaks. Mitte kunagi ükskõikseks.

Kahjuks leidub aga veel palju maskikandjaid ehk nö väga osavaid inimesi eluteatris, kes kahjuks ei arvesta kellegagi peale iseenda. Olen tihti nördinud ja ka käega lõöönud. Ometi tahan vahel teada-kuulda, kust selline ükskõiksus ja julmus pärineb. Kas sina tead? Ehk on see elu pärisosa?

Ka paljudes klassikalistes balletides on nii head kui kurja. Ju on see elu peegeldus.

Jälgides meie praeguselu, eriti palganumbreid, tundub, et meil on väärtustatud riigipiruka ümber tegutsejate kutse. Paraku pole paljud neist heaks eeskujuks, veel vähem õpetajad.

Vaatamata sellele soovin kõigile õpetajatele ja neile, kes tegelevad üldse õpetamisega, olgu selleks siis matemaatika või tants, kooliaastaks (pole vast õnnitlustega palju hilinenud) palju energiat ja jõudu! Ehk kunagi hakatakse väärtustama ka õpetaja eriliselt rasket aga üllaimat elukutset maailmas!

Mul, arvan, on vedanud. Baleriini ja näitelajana lõpetades olen õpetaja. Teisisõnu, tantsin edasi. Kuniks elu. Kuniks jalul püsin. Püsin.

REET PAAVEL,
õpetaja