Aasta 2000 on kuulutatud pihlaka aastaks

Meie esivanemad on pidanud pihlakat pühaks puuks. Talle on omistatud maagilist jõudu ja väge. Pihlakas pidi kaitsema kodu välgunoole eest ja ta kasvaski õueväravas igas talus, kaitsjaks kõige kurja eest. Pihlakapuu on raske ja peene struktuuriga puu. Ta on aegade jooksul olnud parimaks materjaliks pudrulusikate valmistamiseks.

Kui pihlakas õitses, ütles mu vanaema: "Siin ta nüüd uhkustab oma kreemikas kleidis nagu mõni pruut." Sain veel teada: "Pihlakapuu ei kasvata marju, vaid selle puu viljad on hoopis tibatillukesed õunad. Igas imepisikesed seemned."

Pihlaka õunad on kibedavõitu ja hapud, kuid vitamiinirikkad ning tervisele kasulikud. Neist saab valmistada veini, keeta moosi (õunte ja arooniatega). Tööstuslikult toodetakse õunhapet, vitamiine, äädikat. Sügavkülma pandud pihlakakobar mõjub talvel vitamiinipommina. Marju sobib ka kuivatada ja õitest raviteed valmistada. Arstiteadus kinnitab, et marjad soodustavad neerude tegevust, aitavad köha ja ka kõhuvalu puhul.

Talveks puudele jäänud pihlakakobarad on lindudele rõõmuks.

HELDUR KARRO