Monica on muutnud lähedased sallivamaks ja paremaks

REET JAANUS on päevakeskus"Sinilill" juhataja, Eesti Vaimsete Puuetega Inimeste Tugiliidu asutajaliige ja Tallinna Arengupuuetega Inimeste Ühingu aseesimees. Päevakeskusse tuuakse igal hommikul invabussiga 25 rõõmsameelset neidu-noormeest, kes ei hooli sellest, et neil on süvapuue. Reet Jaanus lõpetas prestiizsse Peterburi Kunstiakadeemia, mis tol ajal Repini-nimelise Maali-, Skulptuuri- ja Arhitektuuriinstituudi nime kandis, kunstiteooria ja -ajaloo alal. Elukutse kunstiteadlane. "Olin 3.kursusel, kui mulle sündis tütar, kes suri. Aga ta elustati," meenutab Reet 25 aasta tagust traagikat juba emotsioonideta. "Kui nelja kilo kuuesaja g raskuse beebi sünnitamise valusid kuidagi kergendada palusin, ütles tohter, et selle asja peavad küll kõik naised välja kannatama. Mu piinu nähes veeretati lõpuks siiski kohale valuvaigisti-aparaat, aga laps oli rabelemise lõpetanud ja öeldi, ta on surnud. Kaotasin teadvuse. Siis oli tahetud küll teha keisrilõikus, aga ei leitud anestesioloogi, kes oli läinud kingasappa. Lõpuks kisti laps siiski peadpidi välja. Imeilus tütreke, suurte silmade ja musta lokkis juuksetukaga. Aga orgaanilise ajukahjustusega ja halvatult, kuid viimane häire jäi diagnoosimata. Arstid ütlesid, et lapse tervist ei ole võimalik enam kuidagi parandada.1979.a lõpetasin süvapuudega tütre kõrvalt instituudi kaugõppes. Kõige rängem oli sõnum, mis mulle öeldi 8 aastat hiljem, kui Monicaga Moskva Defektoloogiainstituuti sõitsin: miks te nii hilja tulite, last oleks beebieas saanud ravida... "

Teil abikaasaga on veel kaks last, 19aastane poeg Kalle-Kristjan ja 14aastane tütar Linda. Aga teie ametikoha valik on käinud ainult Monica heaolu silmas pidades.

Kuus aastat hiljem, selgitanud mehega välja, et kummagi suguvõsas ei ole olnud joodikuid ega vaimuhaigeid, julgesin sünnitada teise lapse. Muide, sellest ajast hakkas abikaasa tundma suurt huvi perekonnakroonika vastu ja on koostanud meie mõlema sugupuud. Kui siiski hinge värisedes vastsündinud pojaga neuroloogi juurde läksin, saamaks kinnitust, et laps on terve, kuulsin tohtri kosutavat tervitust: kelle te nüüd j ä l l e meile tõite?! Võibolla ütles ta seda kogemata, võibolla väsinuna pingelisest tööst, aga mu arvamus arstikutse eetikast langes pikaks ajaks madalseisu. Meie mõlemad nooremad lapsed on terved, kuid tõepoolest, Monica järgi olen pidanud, õigemini, tahtnud oma elu seada. Ja kui mulle üldse midagi muret teeb, siis see, et pühendunud täielikult tütrele, jäi meie järgmine laps, poeg, sageli ilma nii tähtsast ema tähelepanust. Pärast ülikooli lõpetamist töötasin 15 aastat Tallinna linnavalitsuses kunstieksperdina. Kui Kristlikus Koolkodus avati klassid mõõduka ja raske vaimupuudega lastele, tuli Monica siia õppima ja mina tööle, kunstiõpetajaks. Muuseas, ma ei ütleks tütre kohta puudega inimene, minu arvates on ta pigem neiu koos omapärase lisandiga - puuduliku intellektiga. Ta esimeste eluaastate väga rasketel tundidel mõtlesin vahel, et võibolla olnuks parem, kui arstid mu last poleks elustanud. Nüüd olen juba palju aastaid tänanud Loojat selle imelise kogemuse eest temaga - Monica on teinud kõiki oma lähedasi sallivamaks, õilsamaks, paremaks..

Ütlesite, et pärast Monica sündi ja arstide jõuetust ta ravimisel asusite ise meditsiinivaldkonda uurima.

Jah, puurisin ennast füsioloogiasse ja füsioteraapiasse, õppisin tegema massaazi, ravivanne, süstima. Kui lugesin ühest meditsiiniajakirjast, et lihasesüstid ei imendu sugugi paremini kui suu kaudu võetavad vitamiinid, läksin üle drazeedele. Abikaasa õppis akupunktuuri.Tuli tudeerida ka farmakoloogiat, sest vigu oli tehtud ravimiannuste määramiselgi. Suure lugupidamisega tahaksin meenutada kardioloog doktor Kõod. Ta kontrollis küll lapse südant, aga leidis ka põhjuse mulle öelda: vaadake ometi oma lapse silmi! Monica silmad olid sündimisest alates selged, arusaavad ja mõistlikud. Kui olulised, nii väga olulised on haige lapse emale arsti julgustavad sõnad, seda peaks iga arst alati meeles pidama. Just doktor Kõo repliik pani meid abikaasaga Monicale raamatuid lugema, laulma, temaga mängima. Eirasime fakti, et meie laps on puudega ja õpetasime teda nii nagu meie vanemad olid õpetanud omal ajal meid. Iga eset, kuhu Monica pilk peatuma jäi, nimetasime nimepidi, korduvalt. Heaks õppevahendiks olid tolleaegsed lotomängud: näitasime konkreetse eseme, tema osutas piltidel, mis see on. Sellest kujunes aegamööda välja niiöelda isiklik sisemine sõnavara. 5-6aastaselt hakkas Monica käima ja sai juba ise osutada asjadele, mis talle huvi pakkusid. 8aastaselt õppis ta selgeks tähed ja numbrid, kuigi lugemiseni ei jõudnud. Lugema on hakanud ta alles nüüd, 25aastasena.

Ja tasapisi, kui tal oli piltide ja kujundite abil tekkinud sisemine kõne, hakkas ta ka rääkima. Ütlesite, et kõige raskem on vaimupuudega last kasvatada murdeeani. Miks?

Ükski lapsevanem ei saa tavaliselt lahti roosast unistusest, et arstid võivad lapse terveks ravida. Vaimupuue ei ole aga meditsiiniline probleem, siin annab tulemusi vaid pedagoogika - lapse olemasoleva intellekti arendamine võimete piires. Jäävad vanemad aga kauaks uskuma meedikute üleloomulikke võimeid, võib lapse vaimne kasvatus sootuks teisejärguliseks jääda. Kõige suurem arengupotents on just 4 - 5.eluaastani, mil tuleks panna rõhk lapse igakülgsele arendamisele. Jõuab aga inimene murdeikka, on juba 80% intellektivõimest saavutatud ja nii puudega kui terve inimese organism hakkab oma väljakujunenud intellekti kui tööriista kasutama täiskasvanu eluvaldkondades ning valmistuma teiseks funktsiooniks - lapse eostamiseks ja kandmiseks. Kõik, mis vanemad ja teised toetajad - logopeedid, psühholoogid, psühhiaatrid - on selleks ajaks suutnud, on tehtud ja muuta saab veel väga vähe. Nüüd peaks vanemad lapse "lahti laskma" ja tema tegemisi vaid suunama.

Kui Monica sai 19, tuli tal Kristlikust Koolkodust lahkuda, et vabastada koht noorematele. Ka teie lahkusite koos tütrega. Kuidas te seejärel toime tulite?

Jäime kahekesi koduperenaisteks, abikaasa õlule jäi pere ülalpidamine ja Monical läks käiku eluõpetuse praktiline etapp. Käisime igal pool nagu paarisrakend, sest Monica ei orienteeru ega liigu kusagil üksinda. Näitustel, teatris, sünnipäevadel, maal, õppisime turul tundma toiduaineid ja hindu. Praegu tunneb Monica küll raha, aga veel mitte selle väärtust. Olin sel ajal ka tegevuses puuetega inimeste ühenduses, samuti pühendasin end kunstistuudiole Tallinna Arengupuuetega Inimeste Tugiühenduses. Õpetan seal nimelt kuuendat aastat raske ja süvapuudega täiskasvanuid. Oleme korraldanud igal suvel kunstilaagreid. Teistegi kunstistuudiote inimesed tunnevad suurt huvi meie stuudiolaste tööde vastu, kui me looduses maalime. Meie maailm on vahetu, kohati müstiline, realistliku maailmapildiga sidumatu, põnev ja kriitikavaba. Stuudiot hakati minu nime järgi Jaanuse stuudioks kutsuma ja hiljem meid külastanud rootslased ütlesid, et olete valinud sobiva nime - Rooma jumal Janus oli hea alguse ja avatud uste jumal.

Kuidas saab õpetada vaimse puudega lapsi joonistama?

Ei saagi, absoluutselt mitte. Iga laps peab selle ise avastama, sest kujutlusvõime toetub ainult inimlapse mõtlemisele. Aga materjalide ja vahendite pakkumine on kohustuslik, mida varem, seda parem. Last tuleb õhutada eeskujuga - joonistada ka ise, aga mitte kunagi lahendust ette anda ega kopeerida lasta. Vaimse puudega laps ei suuda kuidagi detaile kokku viia, sellepärast õpime oksi, puid, kive, pilvi, rohuliblesid algul ükshaaval paberile panema ja alles pikapeale ühendama.

Ütlesite, et kord hakkab Monica elama iseseisvalt. Kuidas seda meie kurjas maailmas ette kujutate?

Üritame elada nii kaua, kuni Tallinna linnas saab mõne advokaadibüroo kaudu rakendada niisugust juriidilist teenust nagu järelevalve intellektipuudega täiskasvanu finantside üle. Eelnevalt peaks olema võimalus muidugi sinna raha koguda. Loodame, et Monica saab tulevikus elada oma korteris, kõigi oma kodanikuõigustega, kasutades linna sotsiaaltöötaja teenuseid, kes aitab tal toime tulla asjadega, mida ta ei tunne. Võibolla asuvad nad mõne sõbrannaga ühisesse korterisse, kust ta hommikuti päevakeskusesse sõidutatakse. Seal teeb ta käsitööd, joonistab, õpib ja ehk saab edaspidi ka mingit tööd teha.

JUTA ÜTS