Alexanderi tehnika

Alexanderi tehnika on enda taasharimise vorm läbi aistingute, see õpetab inimesi vältima oma keha "vale kasutamise" sissejuurdunud harjumusi ning stressi ilminguid, mida tavaliselt kogetakse füüsilise ebakõlana nagu selja- ja kaelaprobleemid ning peavalud või vaimsed ja emotsionaalsed probleemid nagu ärrituvus või depressioon.

Alexanderi tehnika avastati üle saja aasta tagasi ning Inglismaal on seda õpetatud aastaid. Põhjuseid, miks inimesed Alexanderi tehnikaga tegelevad, on mitmeid. Mõned on kuulnud, et see aitab eelpoolmainitud olukordades, mõningaid kütkestavad selle töö põhiideed. Olenemata põhjustest on Alexanderi tehnika õpilastel üks ühine joon - nad tahavad muuta ning parandada neid tingimusi, mis takistavad neil elamast rõõmsalt ning hea tervisega.

Kuigi eelkõige füüsiline õpetus (õpetajad kasutavad ettevaatlikult oma käsi, et aidata keha muuta), kannab Alexanderi tehnika ka tähtsat filosoofilist mõtet, mis teeb tehnikast enam kui lihtsalt teraapia. See ei ole passiivne ravi nagu osteopaatia või massaazh, millega Alexanderi tehnikat sageli vääriti võrreldakse. Erinevus seisneb õpetaja suhtumises õpilasesse ning tema probleemidesse. Tehnika toetub oma filosoofilisele taustale ning ta julgustab õpilast mõtlema, teadvustama oma mõtteilma (vaimu) ja keha iseenda tervendamise nimel.

F.M.Alexander ja tema avastus

Alexanderi tehnika sai nime ühe austraalia näitleja, Frederick Matthias Alexander (1869-1955) järgi, kes otsides ja leides lahendust oma hääleprobleemidele, tegi ka kaugeleulatuvaid avastusi inimese käitumise ning üldise tervise ja heaolu kohta.

Pidevad kurguprobleemid, mis tema lootustandvat näitlejakarjääri alul tumestama ning hiljem ähvardama hakkasid, viisid sageli mõneajalise häälekaotuseni. Arstid ei suutnud teda aidata, seega otsustas ta meeleheites leida oma probleemile ise lahenduse.

Kuna probleemid häälega tekkisid just esinedes, otsustas Alexander jälgida end selle tegevuse juures peeglist, et näha, kas ta suudab leida, missugune tema tegevus seda põhjustab. Oma kehahoiu sügavad uuringud järgmiste kuude ning aastate jooksul tõid esile, et iga kord, kui ta rääkis, pingestas ta oma kaela lihaseid, ajas pea kuklasse ning allapoole ning ahmis iga kord kuuldavalt õhku. Edasisel jälgimisel märkas ta, et selline häälekasutusviis moodustas osa kogu lihaspinge süsteemist, ning puudutas seda, kuidas ta kogu oma keha kasutas.

See lihaspingesüsteem hakkas tööle tegelikult kõige puhul, mis ta ette võttis ning häiris tööd, samuti pea, kaela ja selja paindlikku tasakaalu. Ta avastas, et muutes nende kehaosade kasutamist, saab parandada kogu keha üldist kasutamist.

Leides, et see lihaspingesüsteem hakkas tööle hetkel, mil ta oli valmis esinema (teksti esitama), pidi ta end peatama enne rääkima hakkamist, et ta saaks nüüd edasi leida uus ning parem viis oma pea, kaela ning selja kasutamiseks rääkimisel. Sel moel õnnestus tal tasapisi muuta iseenda harjumuslikku kasutamist.

Vabanenud häälekasutusega seotud vanadest harjumustest, kadusid ka tema hingamisprobleemid, vabanes ülemäärane pinge ning ta koges suuremat liigutuste vabadust, samuti paranesid tervis ning heaolu.

(Järgneb.)

Maret MursaTormis